Alustan siis aga otsast uuesti. Pikalt ei kirjuta, ilmselt on kõigile teada, kuidas Austraalias viisade ja töötamisega lood on, kui kedagi miskit täpsemalt huvitan, siis alati ikka olen valmis abi ja nõuga aitama, niipalju kui oskan.
Nüüd olen kohekohe uuesti ära sõitmas. Homme pakin asjad ja laupäeva varahommikul (5.märts) sõidame õega Soome, et seal korraks kokku saada emaga ning veeta mõneks ajaks viimane ühine perekondlik nädalavahetus. Sealt läheb mul edasi lend esmaspäeval, 7.märts. Mina lendan marsruudil Helsingi-London-Hong Kong-Kuala Lumpur-Perth. Jah, reisin üksinda. Esialgne plaan on minna Perthis tuttavate juurde, ajada seal korda paberimajandus ja kõik vajalikud kohalikud asjad. Ja siis plaanime Annikaga otsida omale farmikohad mõneks kuuks. Ideeliselt läheks kuskilt suuremast linnast ja tsivilisatsioonist natukeseks eemale, teeks mõned kuud tööd ja naudiks lihtsalt loodust. Arvutit kaasa ma ei võta, seega järgnevad blogipostitused jäävad kas väga pikalt ootele või siis saavad vastupidiselt olema natukene teistsugused ja loodetavasti huvitavamad. Selline on kogu mu plaan hetkel ehk siis ei olegi eriti mingeid plaane. Paljud küsivad, kui kauaks ma lähen. Ei oska öelda. Võibolla ei meeldi seal ja olen peale poolt aastat tagasi, võibolla jäängi sinna. Kes teab. Vaatame kuidas elukene läheb ja eks siis näha ole. Seni soovige lihtsalt edu ja ärge siis päris ära unustage :) Ahjaa, minu skype on mmiash. Et kes soovib, siis lisage ja kui vähegi ühist vaba aega leiab, siis oleks tore vahel jutustada. Seniks aga tsaupakaa, nautige ikka mida te teete ja yolo, sest seda praegust elu ja hetke on siiski ainult ühe korra.
Teie Maria,
Musidkallidpaid,
Tsau!
neljapäev, 3. märts 2016
kolmapäev, 17. veebruar 2016
Paar kuud hiljem ehk tõmbame vanad otsad kokku enne uue algust.
Tere taas. Blogi pidas mul siin väikest talveund, viimasest positusest on juba palju kuid möödas ning Ameerika suve otsad siin kirjalikult kokku tõmbamata. Enamik pere ja sõpru on siiski minu seiklustest juba kuulnud, kuid kuna lugejaid on alati üllatavalt palju rohkem kui ma ise arvan, siis teen ka siia lühikese kokkuvõtte. Tagasi Eestisse jõudsime siis Triinuga 10. oktoober. Viimased 2 nädalat veetsime Californias kahekesi. Merli kojusõit läks üle kivide ja kändude, pidi ikka oma suvele ka humoorika punkti saama. Keda huvitab, saab lähemalt lugeda siit: http://usamerli.blogspot.com.ee/2015/09/looks-like-san-diego-doesnt-want-me-to.html
Samuti oli meil palju raskusi suve alguses makstud deposiidi tagasi saamisega. Long story short, meie korteri landlord lõikas end maailmast välja ja ei vastanud ei kõnedele ega sõnumitele, samuti ei olnud võimalik teda ta kodust leida. Lõpuks kui meie sõber, kes on seal tuntud advokaat, talle kõneposti teate jättis, võttis ta meiega ühendust ja oli pühaviha täis, et me teda advokaadiga ähvardame. Me ei ähvardanud, vaid ta ise keeldus meiega inimlikul kombel suhtlemast ning lootis, et saab meid üle tõmmata nagu seal ikka kombeks välismaalastega käituda. Hea lihtne saak ju depo näol - me nagunii varsti Euroopas tagasi ja raha jääb kenasti landlordi taskusse. Aga ajudele me tal käisime niikaua, kuni ta alla andis ja mingi näritud depo tšekk meile posti prantsatas. Lõpp hea kõik hea, meiega nii lihtsalt ikka ei mängi.
Meie viimane San Diego nädal oli väga vinge, tegime veel nii palju töötunde, kui andis sellesse nädalasse ära mahutada, jätsime hüvasti oma bosside ja sõpradega. Viimasel päeval Itaalia pitsakas tegin veel 2 vahetust. Esimene oli tavaline iganeljapäevane ots ühe kiriku hoovis, kus olime kolmekesi nagu ikka. Peale seda sõitsime bossiga kahekesi kuskile rikkurite rajooni majade vahele, tõmbasime telgi püsti ja õhtupooliku veetsime seal pitsasid müües. Kliente palju ei olnud, ajasime bossiga niisama elust-olust juttu ja tegin temast mõned värskemad pildid ta Tinderi profiili jaoks.(Meenutuseks siis, et boss oli mul 40ndates Itaalia härrasmees, kes oma 20-Ameerikas elatud aasta jooksul polnud leidnud veel ühtegi ameerika naist, kes oleks tema maitse järgi. Lemmikud on tal siis ikka Euroopa naised, palus mind veel, et ma mõne temaealise tööka ja lõbusa Eesti naisterahva talle saadaks, haha. Mina ja Ann jätsime talle Eesti naistest äärmiselt hea mulje, no ja kuidas siis teisiti eksole).
Kui mul oli viimane tööpäev Subways, siis peale tööd mu sealne boss viis mind autoga koju. Nagu viimase päeva puhul ikka, rääkisime elust ja plaanidest edaspidiseks. Ta on hästi tore mees, palju oma elus üle elanud ning ma soovisin talle ikka palju head ja õnne, sest ta on selle täielikult ära teeninud. Ta naine elab koos ülejäänud perega Chicagos ning nii nad on elanud juba mitu aastat, kus külastavad üksteist vaid loetud korrad aasta jooksul. Väga kahju oli mul sellest alati, kui ta tööl oma perest rääkis ja kuidas neid igatseb. Tol viimasel õhtul, kui ta mind koju viis, ütles ta mulle ka, et pani oma Subway müüki ning tahab tagasi pere juurde kolida. Selle üle oli mul ääretult hea meel, sest rääkisin talle seda suvi läbi, kuna ma tõesti ei näinud kuidagi sellel perest nii kaugel elamises ja töötamises mingit mõtet. Tema omakorda ütles mulle, et seal Ocean Beachil, kus me elasime, on alati olnud palju raskusi heade töötajate leidmisega ning oli äärmiselt tänulik ja rõõmus, et mina nende juurde sattusin. Selline pisaratekiskuja oli siis see viimane kojusõit. Ka oma 'ameerika vanaema' Mari juures tegime viimaseid hommikusööke, nii kolmekesi, kui Merli ka veel meiega oli ning ka kahekesi vahetult enne ärasõitu Triinuga. Mari otsis aga oma parima serviisi välja ning kostitas meid Ameerika päraselt hea kohvi, pirukate, saiakeste ja värskete marjadega.
Lähemate sõpradega oli samuti üsna kurb seal neid viimaseid kokkusaamisi teha, ei osanud ega tahtnud kuidagi neid otsi kokku tõmmata. Aga suhtleme siiamaani veel peaaegu kõikidega, kellega oleme seal tuttavaks saanud ning jõulude ajal saatsime ka postkaarte ja ühe sõbraga tegin ka niiöelda rahvuspärase vahetuspaki. Mina saatsin talle klassikalisi Eesti suveniire nagu näiteks magneti, mis oli ka pudeliavaja, Vanakat ja paljupalju erinevaid komme, šokolaade. Minul oli seda kingikest maru lihtne kokku panna, sest tema siin käinud ei ole. Temal aga oli natuke rohkem raskusi, et teha mulle huvitav California pakike, kuna tulin hiljuti ise sealt oma suveniiridega. Küsis küll, et mida ma igatsen, vastuseks sai, et California kuuma kuivust, soolast ookeanit ja palme igatsen. Nende saatmisel oleks veits raskusi. Igatahes väikese huumoriga sai ta selle paki koostamisega väga hästi hakkama. Pakis oli väike pehme hüljes, kes häälitseb kui kõhu peale vajutada. Siis mõned Ameerika kommid. Siis Ameerika kõige populaarsema burksika In-N-Out kleepsud ja paberist burgerimüts, hahaha. Samuti oli ta teinud ise väikese suveniiri, klaasist pudeli sisse oli rannas liiva pannud, ja selle sees püsti üks palmileheke :) See seisab mul nüüd ilusti kodus riiulil ja meenutab mulle suvist rannaelu.
Mis me siis veel tegime Triinuga enne San Diegost lahkumist.. Eks käisime ikka viimased korrad rannas ja peol-peol-peol. Saime taaskord väga ägedate inimestega tuttavaks, kellest 2 plaanivad ka selle aasta lõpus Eurotrippi teha, sinna sisse mahub ka Eesti. Mina siis kahjuks küll ei ole siin, et neile tuuri teha, aga Triinu vähemalt saab nad ilusti vastu võtta. 4-5 päeva enne kojulendu rentisime Triinuga San Diegos auto ja põrutasime Santa Monica poole, et eelmise suve kallis kodulinn taas üle vaadata. Tegime vahepeatuse ka Oragnge Countys Newport beachil, mis oli meeletult ilus. Pidasime väikese pikniku ja sõitsime edasi. Nagu varasemalt kokkulepitud, peatusime Santa Monicas Scotti juures. Temaga saime tuttavaks eelmisel 2014 aasta suvel couchsurfi kaudu, kui pidime alguses tema juures veetma mõned ööd, kuid mis venisid mõneks nädalaks. Scottist sai meile väga hea ja ustav sõber, ka talle meeldib palju reisida, samuti Euroopas ning olen kindel, et ükspäev jõuab ta ka Eestisse. Nagu ka eelmine suvi, oli Scott meeleldi nõus meiega oma vaba aega veetma ning otsisime tegevusi, mis eelmine suvi tegemata jäid. Kuna Triinu ei olnud käinud The Getty Centeris, siis käisime seal. Peale mida läksime Malibu ühte populaarseimasse ookeaniäärsesse restorani/söögikasse seafoodi sööma. Teisel päeval otsustasime teha väikse matka. Ronisime Santa Monica Mountainsi tippu, mis võrreldes eelmise aasta Mount Whitneyga pidi olema köki-möki (~4 km uphill versus ~18 km uphill), aga ka see oli paras trenn. Pani kohe mõtlema, et mis imemoodi me selle Mount Whitney küll vallutasime ja sealt ka elusalt tagasi tulime. Käisime Santa Monicas veel mõnes vanas lemmikus kohas jalutamas, k.a Venice Beach. Juhtusime kokku ühe eelmise aasta sõbraga, keda oli äärmiselt hea meel näha. Ta oli sel hetkel tööl ühes sealses hotellis ning viis meid natukeseks selle hotelli katusele vaadet nautima. Eelmise aasta peolõvist oli saanud abielumees ja peatselt väikse poisi isa. Ühes kaubanduskeskuses tundis meid ära ka eelmise aasta töökaaslane, kes oli teinud korraliku stiilimuutuse mistõttu meie teda kohe ära ei tundudki. Ühel õhtul jalutasime mööda ka rannamajast, kus elab Dave ning eelmisel suvel ka ta paar sõpra ja koerad (ning paar päeva ka meie Triinuga) ehk mitumitu pead ühe katuse all jagamas ühte tuba ja kitsukest terrassi. Algul mõtlesime neid mitte tülitada, aga kui ta verandast möödusime, hakkas Dave'i koer Juki haukuma ning siis pidime juba minema tsau ütlema. Dave ja Christian olid päääris üllatunud kui meid nägid ning Dave esimene reaktisoon oli: "Do you need a place to stay at?" Vahetasime paar sõna, nemad endiselt hämmingus, et me tõesti taaskord seal olime ning siis pidime juba kodu poole minema, et viimane pakkimine teha. Scott oli ka paar päeva varem ära lennanud, Bostonisse oma pere juurde ning nii me siis elasime seal ta korteris mõned päevad Triinuga kahekesi. Kokkuvõttes on mul vägaväga hea meel, et me ikka otsustasime ka Santa Monicas paar päeva veeta, sest seal saime me ju ka oma esimese Ameerika kogemuse ja sõbrad. Siiamaani naljakas, aga tore mõelda, kuidas üle maailma ikka nii palju tuttavaid ning nii tore, et nägime sel suvel ka paari eelmise aasta sõpra, kellega ehk poleks osanud arvata, et võime veel elus kohtuda. Ka sünnipäev oli vahva, kui sai õnnesoove vastu võtta mitmes keeles mitmest eri riigist :) Postitus tuli nüüd pikk-pikk, suht mõtetu loba vist tegelikult, aga nagu ikka, sellised mu postitused üldiselt kipuvadki olema, haha. Lõppu siis ka mõned pildid ja uutest plaanidest juba uues postituses. Suur tänks, et ikka kaasa elate mulle!
EDIT: Pilte teile kahjuks palju jagada ei saagi, sest ma kuidagi suutsin enda telefonis teha suure puhastustöö, millega kadusid ka kõik viimase aasta jooksul salvestatud pildid/videod ja muud materjalid. Enda arust tahtsin telefoni ruumi teha äppide ja piltide liigutamisega, aga liigutasin nad hoopis kogemata prügikasti. Kurb! Aga mis teha, olen ilmselt jäädavalt tehnikaga sama osav, nagu alati.
EDIT: Triinu päästis olukorra nagu alati ja jagas mulle natuke pilte :) Here we go!
Ja nüüd adjöö järgmiste seiklusteni :)
Samuti oli meil palju raskusi suve alguses makstud deposiidi tagasi saamisega. Long story short, meie korteri landlord lõikas end maailmast välja ja ei vastanud ei kõnedele ega sõnumitele, samuti ei olnud võimalik teda ta kodust leida. Lõpuks kui meie sõber, kes on seal tuntud advokaat, talle kõneposti teate jättis, võttis ta meiega ühendust ja oli pühaviha täis, et me teda advokaadiga ähvardame. Me ei ähvardanud, vaid ta ise keeldus meiega inimlikul kombel suhtlemast ning lootis, et saab meid üle tõmmata nagu seal ikka kombeks välismaalastega käituda. Hea lihtne saak ju depo näol - me nagunii varsti Euroopas tagasi ja raha jääb kenasti landlordi taskusse. Aga ajudele me tal käisime niikaua, kuni ta alla andis ja mingi näritud depo tšekk meile posti prantsatas. Lõpp hea kõik hea, meiega nii lihtsalt ikka ei mängi.
Meie viimane San Diego nädal oli väga vinge, tegime veel nii palju töötunde, kui andis sellesse nädalasse ära mahutada, jätsime hüvasti oma bosside ja sõpradega. Viimasel päeval Itaalia pitsakas tegin veel 2 vahetust. Esimene oli tavaline iganeljapäevane ots ühe kiriku hoovis, kus olime kolmekesi nagu ikka. Peale seda sõitsime bossiga kahekesi kuskile rikkurite rajooni majade vahele, tõmbasime telgi püsti ja õhtupooliku veetsime seal pitsasid müües. Kliente palju ei olnud, ajasime bossiga niisama elust-olust juttu ja tegin temast mõned värskemad pildid ta Tinderi profiili jaoks.(Meenutuseks siis, et boss oli mul 40ndates Itaalia härrasmees, kes oma 20-Ameerikas elatud aasta jooksul polnud leidnud veel ühtegi ameerika naist, kes oleks tema maitse järgi. Lemmikud on tal siis ikka Euroopa naised, palus mind veel, et ma mõne temaealise tööka ja lõbusa Eesti naisterahva talle saadaks, haha. Mina ja Ann jätsime talle Eesti naistest äärmiselt hea mulje, no ja kuidas siis teisiti eksole).
Kui mul oli viimane tööpäev Subways, siis peale tööd mu sealne boss viis mind autoga koju. Nagu viimase päeva puhul ikka, rääkisime elust ja plaanidest edaspidiseks. Ta on hästi tore mees, palju oma elus üle elanud ning ma soovisin talle ikka palju head ja õnne, sest ta on selle täielikult ära teeninud. Ta naine elab koos ülejäänud perega Chicagos ning nii nad on elanud juba mitu aastat, kus külastavad üksteist vaid loetud korrad aasta jooksul. Väga kahju oli mul sellest alati, kui ta tööl oma perest rääkis ja kuidas neid igatseb. Tol viimasel õhtul, kui ta mind koju viis, ütles ta mulle ka, et pani oma Subway müüki ning tahab tagasi pere juurde kolida. Selle üle oli mul ääretult hea meel, sest rääkisin talle seda suvi läbi, kuna ma tõesti ei näinud kuidagi sellel perest nii kaugel elamises ja töötamises mingit mõtet. Tema omakorda ütles mulle, et seal Ocean Beachil, kus me elasime, on alati olnud palju raskusi heade töötajate leidmisega ning oli äärmiselt tänulik ja rõõmus, et mina nende juurde sattusin. Selline pisaratekiskuja oli siis see viimane kojusõit. Ka oma 'ameerika vanaema' Mari juures tegime viimaseid hommikusööke, nii kolmekesi, kui Merli ka veel meiega oli ning ka kahekesi vahetult enne ärasõitu Triinuga. Mari otsis aga oma parima serviisi välja ning kostitas meid Ameerika päraselt hea kohvi, pirukate, saiakeste ja värskete marjadega.
Lähemate sõpradega oli samuti üsna kurb seal neid viimaseid kokkusaamisi teha, ei osanud ega tahtnud kuidagi neid otsi kokku tõmmata. Aga suhtleme siiamaani veel peaaegu kõikidega, kellega oleme seal tuttavaks saanud ning jõulude ajal saatsime ka postkaarte ja ühe sõbraga tegin ka niiöelda rahvuspärase vahetuspaki. Mina saatsin talle klassikalisi Eesti suveniire nagu näiteks magneti, mis oli ka pudeliavaja, Vanakat ja paljupalju erinevaid komme, šokolaade. Minul oli seda kingikest maru lihtne kokku panna, sest tema siin käinud ei ole. Temal aga oli natuke rohkem raskusi, et teha mulle huvitav California pakike, kuna tulin hiljuti ise sealt oma suveniiridega. Küsis küll, et mida ma igatsen, vastuseks sai, et California kuuma kuivust, soolast ookeanit ja palme igatsen. Nende saatmisel oleks veits raskusi. Igatahes väikese huumoriga sai ta selle paki koostamisega väga hästi hakkama. Pakis oli väike pehme hüljes, kes häälitseb kui kõhu peale vajutada. Siis mõned Ameerika kommid. Siis Ameerika kõige populaarsema burksika In-N-Out kleepsud ja paberist burgerimüts, hahaha. Samuti oli ta teinud ise väikese suveniiri, klaasist pudeli sisse oli rannas liiva pannud, ja selle sees püsti üks palmileheke :) See seisab mul nüüd ilusti kodus riiulil ja meenutab mulle suvist rannaelu.
Mis me siis veel tegime Triinuga enne San Diegost lahkumist.. Eks käisime ikka viimased korrad rannas ja peol-peol-peol. Saime taaskord väga ägedate inimestega tuttavaks, kellest 2 plaanivad ka selle aasta lõpus Eurotrippi teha, sinna sisse mahub ka Eesti. Mina siis kahjuks küll ei ole siin, et neile tuuri teha, aga Triinu vähemalt saab nad ilusti vastu võtta. 4-5 päeva enne kojulendu rentisime Triinuga San Diegos auto ja põrutasime Santa Monica poole, et eelmise suve kallis kodulinn taas üle vaadata. Tegime vahepeatuse ka Oragnge Countys Newport beachil, mis oli meeletult ilus. Pidasime väikese pikniku ja sõitsime edasi. Nagu varasemalt kokkulepitud, peatusime Santa Monicas Scotti juures. Temaga saime tuttavaks eelmisel 2014 aasta suvel couchsurfi kaudu, kui pidime alguses tema juures veetma mõned ööd, kuid mis venisid mõneks nädalaks. Scottist sai meile väga hea ja ustav sõber, ka talle meeldib palju reisida, samuti Euroopas ning olen kindel, et ükspäev jõuab ta ka Eestisse. Nagu ka eelmine suvi, oli Scott meeleldi nõus meiega oma vaba aega veetma ning otsisime tegevusi, mis eelmine suvi tegemata jäid. Kuna Triinu ei olnud käinud The Getty Centeris, siis käisime seal. Peale mida läksime Malibu ühte populaarseimasse ookeaniäärsesse restorani/söögikasse seafoodi sööma. Teisel päeval otsustasime teha väikse matka. Ronisime Santa Monica Mountainsi tippu, mis võrreldes eelmise aasta Mount Whitneyga pidi olema köki-möki (~4 km uphill versus ~18 km uphill), aga ka see oli paras trenn. Pani kohe mõtlema, et mis imemoodi me selle Mount Whitney küll vallutasime ja sealt ka elusalt tagasi tulime. Käisime Santa Monicas veel mõnes vanas lemmikus kohas jalutamas, k.a Venice Beach. Juhtusime kokku ühe eelmise aasta sõbraga, keda oli äärmiselt hea meel näha. Ta oli sel hetkel tööl ühes sealses hotellis ning viis meid natukeseks selle hotelli katusele vaadet nautima. Eelmise aasta peolõvist oli saanud abielumees ja peatselt väikse poisi isa. Ühes kaubanduskeskuses tundis meid ära ka eelmise aasta töökaaslane, kes oli teinud korraliku stiilimuutuse mistõttu meie teda kohe ära ei tundudki. Ühel õhtul jalutasime mööda ka rannamajast, kus elab Dave ning eelmisel suvel ka ta paar sõpra ja koerad (ning paar päeva ka meie Triinuga) ehk mitumitu pead ühe katuse all jagamas ühte tuba ja kitsukest terrassi. Algul mõtlesime neid mitte tülitada, aga kui ta verandast möödusime, hakkas Dave'i koer Juki haukuma ning siis pidime juba minema tsau ütlema. Dave ja Christian olid päääris üllatunud kui meid nägid ning Dave esimene reaktisoon oli: "Do you need a place to stay at?" Vahetasime paar sõna, nemad endiselt hämmingus, et me tõesti taaskord seal olime ning siis pidime juba kodu poole minema, et viimane pakkimine teha. Scott oli ka paar päeva varem ära lennanud, Bostonisse oma pere juurde ning nii me siis elasime seal ta korteris mõned päevad Triinuga kahekesi. Kokkuvõttes on mul vägaväga hea meel, et me ikka otsustasime ka Santa Monicas paar päeva veeta, sest seal saime me ju ka oma esimese Ameerika kogemuse ja sõbrad. Siiamaani naljakas, aga tore mõelda, kuidas üle maailma ikka nii palju tuttavaid ning nii tore, et nägime sel suvel ka paari eelmise aasta sõpra, kellega ehk poleks osanud arvata, et võime veel elus kohtuda. Ka sünnipäev oli vahva, kui sai õnnesoove vastu võtta mitmes keeles mitmest eri riigist :) Postitus tuli nüüd pikk-pikk, suht mõtetu loba vist tegelikult, aga nagu ikka, sellised mu postitused üldiselt kipuvadki olema, haha. Lõppu siis ka mõned pildid ja uutest plaanidest juba uues postituses. Suur tänks, et ikka kaasa elate mulle!
EDIT: Pilte teile kahjuks palju jagada ei saagi, sest ma kuidagi suutsin enda telefonis teha suure puhastustöö, millega kadusid ka kõik viimase aasta jooksul salvestatud pildid/videod ja muud materjalid. Enda arust tahtsin telefoni ruumi teha äppide ja piltide liigutamisega, aga liigutasin nad hoopis kogemata prügikasti. Kurb! Aga mis teha, olen ilmselt jäädavalt tehnikaga sama osav, nagu alati.
EDIT: Triinu päästis olukorra nagu alati ja jagas mulle natuke pilte :) Here we go!
 |
| Viimane dulfie (duo selfie) meie San Diego kodukeses |
 |
| Orange County, Newport beach promenade |
 |
| Kohustuslik FroYo Santa Monica 3rd street promenadel |
 |
| Santa Monica Mountains |
 |
| Meie hea sõbrake Scott, juba 2014 aasta suvest |
 |
| Asjad pakitud ja minekut koju |
 |
| Viimane Uberi dulfie |
 |
| Keskmine sõrm tõuseb, kui keegi kohvrid ära kaotab |
 |
| Viimane pakkimine laevas |
esmaspäev, 21. september 2015
So many good emotions ehk eestlased Ameerikas
Täna oli äärmiselt tore kõiksugu positiivseid emotsioone ja pisaraid täis pühapäev. Nimelt korraldas Mari, see proua, kelle juures me elame, enda hoovis aiapeo. Kokku tuli meid siis 25. Me tüdrukutega saime alguses aru, et eestlastest oleme meie, Mari, Sirje ja Mari õde, vend. Aitasime siis kõik lauad, toolid ja muu varustuse püsti seada, katsime laua ja jäime rahvast ootama. Kõik kes tulid, rääkisid alguses muidugi inglise keeles, aga natukene hiljem hakkasid peaaegu KÕIK eesti keelele üle minema ja avastasime oma suureks üllatuseks, et suur enamik oligi eestlasi. Kõigil oli meiega väga huvitav kohtuda ning kümme korda huvitavam oli meil tüdrukutega nendega kõikidega kohtuda ja nende erinevaid lugusid kuulata. Enamik neist olid siis väikestena oma peredega Eestist lahkunud aastal 1944. Ja on nüüd peaaegu terve oma elu elanud Ameerikas. Tuldi kokku San Diegost, Los Angelesest ja kust iganes veel, et veeta ühiselt need paar tunnikest. Kui kellelgi oli abikaasa kohalik, siis ka nemad sulandusid meie eestlaste seltskonda ideaalselt. Õhus oli koguaeg tunda sellist tugevat ühtsust ja kokkuhoidvust, mida ei oskagi kirjeldada. Mul on äärmiselt hea meel, et sel suvel nüüd avanes meil võimalus siin San Diegos olles nende kõikidega kohtuda. See tänane pühapäev pani äärmiselt tugeva täpi meie ameerika suve i'le. Päeva lõpetades ja kõikidega hüvasti jättes oli isegi paari märga silmapaari näha. Kui selle postituse nüüd ära lõpetan, saan taaskord rõõmsalt naerusuiselt magama minna. Meil polegi siin kaua enam jäänud, Merli seab oma sammud Eesti poole juba tuleval neljapäeval ning me Triinuga lähme Santa Monicasse umbes 1. oktoober. Sealt edasi juba kodupoole ja ongi suvi läbi. Ilmselt jõuan siiski veel mõne pilte täis posituse enne kojutulekut teha ja selle äärmiselt kiirelt möödunud suve kokku võtta. Varasemates postitustes olen ka rääkinud natuke Sirjest ja Marist, aga olen suutnud unustada mainida, et kui mu blogi peaks lugema keegi, kellel ehk plaan järgmisel suvel USAsse tulla või keegi, kes teab kedagi sellise plaaniga, siis võite julgelt ühendust võtta. Jagame heameelega nende lahkete ja abivalmite prouade kontakte, kes väga sooviksid siin peatuvate eestlastega edaspidigi kohtuda. Aga nüüd buenos noches, good night, head ööd ja musidkallid ka.
 |
| Sellel pildil oleme siis Mari (keskel) ja Sirjega (paremal) |
 |
| Sirje äärmiselt tore poeg, kes oskab isegi paar eestikeelset sõna, haha |
 |
| Ühe vanema härra Tõnise auto, kes palus uhkelt oma numbrimärgist pilti teha, millel on märgitud tema osalemine Vietnami lahingus. |
What can I say.. Viva Las Vegas once again
Tellimine:
Postitused (Atom)