“Best way to live in California is to be from somewheres else.” ― Cormac McCarthy, No Country for Old Men

Kurimuri seiklused

Selle postituse kirjutasin ma tol hetkel, kui olime kodutuks jäämas. Kuna ka netti polnud tol hetkel väga saada, siis kirjutasin wordi ja nüüd jagan seda ka teile - natuke põnevust tasakaaluks sellele, et vahepeal blogi täitsa ära unustasin

Seda postitust ma peale kirjutamist uuesti läbi ei loe(mul oma närvidega muudki peale hakata) ja panen nüüd kirja kõik, mis ma hetkeolukorrast arvan. Samuti ärge saage valesti aru – peaaegu kõik on pöörfi siin ja ma tõesti armastan Ameerikat! Nagu reaalselt ma elaks siin suurima hea meelega! Eks algus ole igal pool raske, tuleb leida kindel elukoht ja töö jne jne, kuid kuna seekord oleme siin vaid 3 kuud, tuleb seda kõike teha turbokiirusel. Ainuke AGA hetkel on kogu selle ilusa loo juures see, et oma praegust korterit üürides sattusime me mingi crazy tsiki otsa, kellega on meil nüüd suurem jama majas. Paar päeva tagasi teavitas ta meid, et me peame oma asjad pakkima ja kohe välja kolima. Miks?? Sellest pole me siiani aru saanud, sest iga kord annab ta meile mingi erineva põhjuse. Alguses ütles, et tahab remonti teha JUST NÜÜD. Halloooooo, meil on temaga leping kolmeks kuuks ehk septembrini! Siis ütles, et hoopis naabrid teevad remonti ja müra on liiga suur. Ütlesime, et meid see ei häiri. Siis ütles, et maja torudega on midagi jamasti, et vesi võetakse ära. Käisime all maja offices küsimas ja nad ütlesid, et there is no such thing ja kõik on okei. Eile ütles, et täna hommikul peame asjad kokku pakkima ja minema temaga vaatama mingit uut korterit, mida ta meile pakkus. Hetkel elame me 6th tänaval ja 10 minuti kaugusel rannast, oma töökohtadest jne. Meil on siin ruumi palju ja pealegi veel, bassein ja kõik mida veel tahta. See korter, mida me peaksime vaatama minema, on 31sel tänaval ja bussiga sõites 30 minuti kaugusel + veel bussjaamast korterini kõndida u 15min! Kuidas me nagu tööl ja igal pool käima peaks hakkama nii iga päev. Anya (see kes meile korteri üüris) tõi vabanduseks, et shit happens, LA ongi driving city – no please kingi auto ka meile siis koos selle junni korteriga! Ja pealegi me oleme mitu päeva nädalas ka poole ööni tööl, siis peaks üldse taksoga minema. Ütlesime, et see kolimine ja korter ei tule kõne allagi arvestades, et ta meile vaid 1 päev seda ette teatas. Siis saime talt järgmised kurjad kirjad, et nooo homme peavad asjad pakitud olema ja peame kell 10 välja kolima. Kõik kohalikud tuttavad, kellele me sellest rääkinud oleme ütlevad samuti, et see on täielik bullshit mida ta korraldab! Kuidas saab keegi nii vastutustundetu olla, et sa rendid kolmele Euroopast tulnud tüdrukule lepinguga 3ks kuuks korteri ja kui nad pole veel isegi mitte 1 kuu sees elanud ütled, et tavai tõmmake uttu?!?!! Ja mis iganes selle põhjuseks ka ei ole, millest ta vist pole veel isegi aru saanud. Üks asi, mis meie kahjuks on, on see, et me oleme sub-leasinud selle korteri temalt ehk siis tema allüürnikud, mis jällegi pole lubatud. Sellest hoolimata olime peaaegu politsei kutsumise äärel – vot nii tõsised sõnavahetused käisid meil temaga, ma detailselt siia ei kirjuta. Kuid ka see peaks ju olema tema problem, et ta ilma loata meile selle korteri üüris?  Igatahes meie masterplan oli siis tol hetkel selline, et mina ja Marii saame temaga seal middle of nowhere korteris kokku ja teised tsikid jäävad korterit valvama ning samal ajal helistavad uutesse kohtadesse, mis hetkel pakkumisel on. Me lihtsalt otsustasime nii, et kas mina või Triinu – üks meist peab kaasa minema, et öelda paar karmimat sõna. Ei tohi lasta sellel Anyal omale pähe istuda nii lihtsalt! See, et me nüüd sinna pärapõrgusse kolime, ei tule kõne allagi! Ma ei mäleta kuna ma viimati nii vihane olin, kui selle Anyaga nüüd jamades. Mind on väga raske vihaseks ajada, aga kui inimene on lihtsalt selline siga, siis mul pole sõnu. Ma kavatsesin ka talle bullshiti ajada, kui ta ei oska normaalseid põhjuseid tuua, miks ta nii käitub. Mul on ka äkki rikas onu Floridas, kes on lawyer ja ei luba korterist välja kolida, enne kui lepingut näeb. Vaatab kuidas asi läheb, äkki punnitan oma kivisüdamekesest isegi paar pisarat talle välja, kui muu ei aita. Eniveis lahendus peaks olema selline, et ta kannatab oma kuradi remondiga (kui see on õige põhjus) sügiseni või siis laseb meil elada siin vähemalt 6.juulini, sest kuu aja eest oleme me maksnud ja selle ajaga oleks vähe reaalsem leida uus elamine, mitte et ta viskab meid homme siit oma seitsme kodinaga palmi alla. Igatahes good luck meile ja kui homme meil katus pea kohal siis üritan jagada uut infot. Muidu on kõik endiselt superluks ja ärge üle muretsege, me nõrgad neiud pole! Musidkallidõhupallid - head ööd

Heihei! Pean hakkama blogima vist siiski väikeste sissekannete kaupa igal õhtul, sest praegu üldse enam ei meenu, mis vahepeal kõik tehtud on.. Üritan siis üldise pildi edasi anda.

Eelmise nädala alguses olid Triin ja Scott kokku leppinud, et lähme kõik koos randa - mina, Triin, Joe ja Scott. Jõudsime Triinuga natuke enne sinna ja peesitasime siis seal, kuni kutid tulid. Saime ka oma esimese supluse ookeanis tehtud, sest kutid ei jätnud muud võimalust. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt, aga vette me minema pidime. Lained olid sel korral jälle tohutud ja nii me siis võitlesime ja uppusime seal. Üle pea, silmad, nina, suu vett täis ja Triinul lendasid ka bikud minema, haha. Üleni soolased ja läbi ligunenud, vedasime end tagasi linadele. Jutustasime veits elust ja olust ning kui enam vedeleda ei viitsinud, läksime Venice beach’i promenaadile jalutama. Seal on ka jälle täiesti teine õhkkond. Näiteks oli seal viisakalt öeldes ’veidrike tsirkus’.. Seal olid ikka igasugused imelikud koos, kes tekitasid jubedusest kananaha ihule. Maailma kõige karvasem mees ’libahunt’, maailma väikseim abielupaar, kahepealised kilpkonnad, kanad ja sead jne jne. Nad olid seal tsirkuse ees end näitamas ja meelitasid rahvast sisse etendust vaatama. Scott ütles, et see oleks maailma kõige halvemini kulutatud 5$, sest see on lihtsalt rõve.  Jalutasime ja uudistasime siis veel veits edasi. Me väga kaugele ei viitsinud minna, sest kell oli juba palju, aga edasi pidi veel lahedam olema, graffitid ja selline kunstiline õhkkond rohkem – jõuab kunagi teine kord. Läksime siis igaüks oma koju ja leppisime kokku, et lähme õhtul uuesti välja promenaadile, mis me seal kodus ikka istume. Kuna oli vist nädalavahetus, siis seal oli tohutult palju rahvast. Turiste kõik kohad täis.  Pärast sõitsime veel veits autoga ringi, sest mõtlesime mida teha ja ma siis pakkusin välja, et tahaks mingeid ilusaid kohti näha, nagu turist ikka. Käisime erinevaid hotelle, nende katuseid, basseine ja siseõue lounge alasid uudistamas (mina kui hotelliettevõtluse tudeng haha) ning kuulasime lihtsalt OneRepublicut, kuni oli aeg koju minna. Inglise keel tundub küll vahel ikka täiesti võõras olevat, kohalikud vuristavad nii kiiresti, et midagi aru ei saa ning kaasarääkimisest ei tule üldse midagi välja.  Need kellega siin aega viidame, on juba harjunud ja üritavad aeglasemalt rääkida. Ja vahel kui me lihtsalt naeratame ja noogutame, siis küsivad ka juba, et ’sa ei saanud ju midagi aru, ega’. Nad ise väidavad küll, et me räägime kohati paremini kui mõni ameeriklane, aga endale küll nii ei tundu. Okei see selleks, nüüd juba oleme natuke rohkem harjunud kui alguses ja kodus omavahel räägime ka kõik juba estonglishit (estonian + english).

19.juuni käisime siis Triinu ja Maribeliga uuesti West LA’s Social Security Offices. Hommikul helistasime, et küsida, kas numbrid on olemas, aga saime jälle segase vastuse ja otsustasime kohale minna. Kui sinna jõudsime, siis turvad naersid et oh hello again. Minu järjekorra number oli 71, tablool oli aga alles nr 24. Istusime siis seal kolmekesi ligi 3 tundi, mängisime sõnamängu (et tühja ootamise asemel inglise keelt arendada haha) ja palvetasime, et meie SSNid valmis oleks. Kui siis minu kord tuli, hoidsin sõrmi ristis ja siis kui see naine lõpuks paberi koos mu SSNiga mulle ulatas, pidin rõõmust püksi laskma no. NEVER EVER again ei pea selle jamaga tegelema kui uuesti USAsse peaks tee tooma, nüüd eluks ajaks tööluba siin olemas WUHUU!! Peale seda tegime uuesti kõik applicationid nendesse töökohtadesse, kuhu tahtsime varem kandideerida, aga ilma SSNita ei saanud. Abercrombie&Fitch’ist saime ka reedeks kohe intervjuu aja omale ja kõik tore. Reedel käisime siis ka Abercrombies intervjuul, mis tundus suht mõttetu, sest meilt ei küsitud seal eriti midagi. Öeldi, et järgmine nädal vaatavad kandidaadid üle. Reede õhtul otsustasime kolmekesi natuke ka tähistada. Marii ja Jana olid siis kahjuks tööl. Siin on nii, et klubidesse ja üldse peole minnakse juba 9-10 ajal ja kell 2 hakatakse juba klubisid/baare kinni panema. Peale seda vahel minnakse kas kellegi juurde aftekale või koju ära. See on küll mega harjumatu meile, et nii varakult peab juba välja minema ja kõike tegema, aga samas hea kui vara magama saab, sest siis ei maga tervet järgmist päeva maha. Tol õhtul ei olnud meie tähistamine eriti edukas, sest me ei teadnud eriti, kuhu minna. Üritasime korra Bungalow’sse sisse saada- koht mida kõik kohalikud siin kiidavad, kuid mis on alati nii full, et see on lootusetu. Ka sel õhtul oli järjekord umbes 5 korda pikem kui suvisel nädalavahetusel Pärnu Stefanis.  Veits seisime seal, kuna koju ka ei tahtnud minna. Rääkisime inimestega juttu, mängisime sõnamängu ja olime niisama.

Laupäeval otsustasime Triinuga jällegi minna ’tööotsinguile’, mis ongi siin vist meie põhitegevus. Otsustasime, et enne koju tagasi ei tule, kui oleme mingigi töö leidnud. Lõpuks oleme kõik kohad siin nii risti-rästi läbi käinud, et kopp oli juba ees ja ei osanud enam midagi teha. Pahast tujust natukene karjusime ja siis lõpuks üks mööda kõndiv mees küsis, et ’Kas ma kuulen eesti keelt?’ Ehmusime sellest veits, aga ta tutvustas end ja jutustasime natukene. Ta oli siis üks eestist pärit vanem meesterahvas, kes elab Kanadas ja on seal ühes ülikoolis professor.  Rääkisime tallegi, mis me seal teeme ja ta rääkis enda elust. Hetkel oli ta teel siis Alar Kivilo juurde õhtusöögile (kes ei tea seda nime, see guugeldagu). Ütles, et poetab meie poolt talle head sõnad (haha) ja andis ka tema kontaktid meile, et me temaga ühendust võtaks (ma ei kujuta ette, miks või kuidas ta meid üldse aitama peaks aga okei) Ükspäev siis ka meilisin Alariga, kuid tal polnud sel hetkel eriti aega, sest oli teel Kanadasse reklaame filmima. Hiljem hakkas meiega veel üks võõras tänaval rääkima, küsis, et milleks meil see roosa mapp (seal vahel meie dokumendid ja CV’d ja kõik vajalik tööotsinguteks). Siis jagas meile niipalju nõu kui oskas ja visiitkaarte, kellega võiks ühendust võtta. Kui koju jõudsime, siis ühele numbrile me ka helistasime. Selle numbri kaudu sattusime tööle stripiklubisse. Ärge shokki nüüd saage, aga üüri on vaja maksta ja raha peab kuidagi koju tooma :D Õhtul läksime siis Maribeli ja Triinuga kohale (see oli päääris jube, koguaeg mõtlesime, et kuhu me end mässinud oleme) täitsime vajalikud ankeedid, saime infot ja asusime tööle. Meie tööks oli siis linna peal jagada välja tasuta VIP pääsmeid, muud ei midagi. Pidime neid jagama kõigile, kes ’näevad välja nagu mehed, räägivad nagu mehed, kõnnivad nagu mehed jne jne’. Kokku tegime seda tööd siis 8 tundi ja palgaks oli 12$ per hour.  See oli kohutav ja vandusime, et never again, aga ainult raha pärast me seda tegime, paha tunnistada, aga mis teha. Pühapäeval vedasime Triinuga end randa. Me ei käi seal tegelikult üldse palju, see oligi vist mingi teine või kolmas kord alles. Käisime ka ujumas ja lainetes möllamas, need on siin ikka nii naljakad ja pakuvad nii palju lõbu, kõhud kõveras ja naersime seal vees nagu väiksed plikad. See meie Vaikne ookean on ikka lahekas küll. Õhtuti oleme Triinuga endiselt rannas jalutamas ja võrkpalli loopimas käinud. Meil on sõber Wilson. Üks õhtu mõtlesime, et võiks naljaviluks proovida ka päris mängu, palusime Scottil end randa vedada ja ka sõpru kaasa tuua. Mängisime siis neljakesi veits aega - mina, Triinu, Scott ja Sean. Peale seda läksime Tender Greens'i sööma. See on üks lemmikuid kohti siin - mõnus interjöör ja söögid ja kogu kupatus. Söögid on ka puhtad ja tervislikud. Seal on ka eriti huvitav menüü, kus klient saab kombineerida erinevaid valikuid. Mida ta süüa tahaks ja kas ta tahaks seda sööki nt. salati, prae või sandwichina. Igatahes oli üks tore õhtu jälle. Pilte hetkel kahjuks postitada ei saa eriti, kuna ma ise olen laisk ja neid teha ei viitsi, siis Triinu pildistab ja ma pean tema telfist need endale arvutisse jebima. Homme teen seda kõike ja postitan ka varem valmis kirjutatud postitused, need peaks olema lugemiseks päris huvitavad. Praegu lähen magama ja edaspidi ausalt üritan teid rohkem kursis hoida. kallidpaid

Meie kodutee otse alla randa

öine Pier

kuulus route 66 sign

üks pilt Tender Greens'is seinal, täpselt mina ja Triinu! munasöödikud nagu me oleme and in this together also

blondud lähevad õue

tee rannas, mida mööda jõuab välja Malibu beachi - ühel päeval rendime rattad Triinuga ja sõidame sinna uudistama

Härrasmeeste klubi pääsmed, mida me siis linna peal jagame

twinsid rannas lebos

Best blogger ever

Ma olen blogi no niiiiiiiiii unarusse jätnud, aga meil on päris palju tegemist olnud ja nett eelmises(!) elukohas (jepjep tekitan põnevus) reetis ka meid ning ei olnud eriti võimalik arvutis käia. Täna on vaba päev ja kirjutan tagant järele kõik jutud ning postitan need postitused, mis ma olen vahepeal omale wordi valmis kirjutanud. Mul on hetkel kell 10:40, teil aga 20:40, seega saate homme lugeda.

Kiire update - Hetkel on meil seis siis selline, et viisasponsori poolt said meie andmed laupäeval kinnitatud, seega nüüd on kõik Security Office teha. Hommikul helistasime, et küsida, kaugel asjad on, aga ütlesid, et asi nii kiiresti ei käi ja hellake järgmine esmasp uuesti. Neid eriti ei koti see, et kui me kuu ajaga tööd ei leia, siis peame tagasi koju sõitma, aga loodetavasti saame oma SSN numbrid kiiresti kätte. Poode ja muid asutusi, mis meid tööle võtaks, on siin küll. Täna käisime ka jälle mitmes neist ja nad ütlesid meile, et kohe kui saame oma SSN'id kätte, helistaksime või läheksime kohale. Siis teevad kohe meiega intervjuud ja muu vajaliku, et me ei peaks enam ootama. Hetkel siis otsime lihtsalt sellist tööd, millega saaks eluks vajaliku raha kätte teenida, varsti peab ju jälle üüri maksma. Ehk siis töötaks natukene aega mustalt, as soon as possible, aga pole muud varianti. Muidu on meil kõik superluks ja lilleline, kuuldavasti Eestis aga on juunikuu lumi, hihi. Saadan Teile soojad kallid ja loodetavasti läheb ka teil ilm paremaks! Postitan nüüd ka paar pilti reedesest Beverly Hillsis käigust.

First time in Beverly Hills

Täna hommikul pidime siis minema bussiga Santast natukene eemale Social Security kontorisse oma social security number'i (SSN) järgi. Sinna jõudsime, siis ootas meid ees jälle väike kontroll/turvaväravad vm, võtsime kioskist numbri ja jäime ootama. Kui sinna jõudsime, oli tablool number 5, minu number oli 31. Seega natukene ootamist. Selle ajaga pidime ära täitma SSN'i taotlemise jaoks vajaliku ankeedi. Kui lõpuks meie kord oli, saime ükshaaval teada, et meie viisasponsor ei ole meie andmeid veel edastanud, kinnitanud või midagi muud sellist, et too kontor saaks meile SSN'i väljastada. USAsse saabudes pidime tegema koheselt oma viisasponsori kontol check in'i ja sellest 5 päeva möödudes võisime minna SSN'i järgi. Selline oli üks info, teine info oli, et 10 päeva möödudes. Me muidugi lootsime, et on varem andmed kinnitatud ja läksime kohale. Pettumus missugune, tööle asumine lükkus jälle edasi. Saatsime täna välja ka paar kirja oma programmijuhile ja viisasponsorile, et tahaks kiiremini asju ajada, aga eks näis.. Eile leidsime Triinuga ka ühe suure surfipoe, kus küll kõik töötajad paistsid kutid olevat, aga pakkusime ka ennast seasonal workeriteks. See oli esimene asutus, mis ei nõua SSN numbrit. Ei tea, kas me siis töötaksime nö. mustalt või miks ei küsitud seda, aga nädala alguses lähme uurime veel täpsemalt, sest tööd tahaks juba vägavägaa teha. Samuti on meile mitu korda pakutud tööd klubidesse bottle servicesse, aga noh siis tuleks tegeleda veits purjus inimestega (nende laudades tühjade pudelite uute vastu vahetamine pm) ja see ei saa olla kindlasti meil põhitöö, selle võibolla võtame lisatööks omale (palk pidi seal igatahes väga hea olema - nii nad räägivad :)). Ka selle kohta saame veits rohkem infot homme. Niipalju siis tööst, meie näod on juba paljudes poodides ja kohtades tuttavad, cv'd on laiali jagatud ja kõik on pm selle SSN taga kinni.. Loodetavasti järgmine nädal saan siia paremaid uudiseid kirjutada.

Peale seda otsustasime edasi Beverly Hillsi sõita, kui me juba poolel maal olime. Seda me arvasime.. Küsisime veits teed ja hakkasime kõndima ühe bussipeatuse poole, kust edasi pidime siis otse Hillsi saama. Kõndisime päris palju, bussipeatuses ootasime ka kaua ja kui oodatav buss mööda sõitis, oli sellel kiri 'out of order', jess. Trippisime edasi, küsisime veel teed ja lõpuks saime ühe bussi peale, millega saime Beverlysse. Läksime maha kogemata peatus hiljem, kõhud olid kõigil tühjad ja otsisime esimese söögikoha. Siis küsisime teed, kuidas saada main streedile, selleks on seal siis Rodeo drive. See, kellelt teed küsisime imestas, et me jalgsi tripime. Sinna oli maad 3 miili ehk umbes 5km. Meie jaoks ei midagi rasket, ilus ilm oli ka ja saimegi natuke ümbrust näha, oleme iga päev üldse marupalju ringi kõndinud siin, täna tuli ka kindlasti oma 20km kokku, kui mitte rohkem. Aga seda panime küll tähele, et vastu kõndis mõni üksik inimene, autoteed aga olid umbes ja ummikud igalpool. Inimesed kõndige rohkem! Siin kodus vaatame ka rõdul vahest, kuidas mees ja naine tulevad koos koju, ühesugustes erinevates autodes.. no milleks? Rodeo drive igatahes oli awesome. See tänav on ka tuntud kui Walk of style! Sinna ühtegi poodi küll sisse ei astunud, Juicy Coutures käisime ainult lõhnasid nuusutamas, haha. Seal tänaval olid küll kõikvõimalikud firmad ja brändid, mis maailmas olemas on. Guess, Prada, Vercace, Michael Kors, Chanel , Armani, Rolex jne. on ainult paar näidet sealsetest poodidest... Jalutasime seal päris kaua ringi, nautisime vaadet ja suundusime õhtuks koju. Täna olemegi väsinud sellest seiklemisest ja oleme kodused. Homme lähme ilmselt tüdrukutega kuskile välja õhtul. Eelmised päevad oleme ka tegelenud bassu ääres peesitamisega ja linna peal töö otsimisega, muud nagu eriti midagi. Kolmapäeval käisime Triinuga väljas, alguses olime kodus ja kuulasime Skyplus hommikuprogrammi :D meil on kell siis 21 kui see hakkab ja päris lahe on kuulata seda. Siis kutsus üks siinne tuttav meid linna avastama ja käisime natuke ringi sõitmas. Veel mainiks siin ära ka selle, et me Triinuga üritame juba hommikul kodust väljaminnes võimalikult erinevad riided ja soengud teha. Võinoh paneme seda tähele rohkem, kui varem, sest kui Hispaanias küsiti meilt üle päeva, kas oleme twinsid, siis siin küsitakse seda sada korda päevas. Eile õhtul käisime poes vett ostmas ja selle lühikese aja jooksul pöördus juba 2 erinevat inimest meie poole selle küsimusega. Ja kui ütleme, et ei ole kaksikud, siis ütlevad, et aa okei no niii sarnased õed siis. No halloo, õed ka ei ole ja siis keegi ei usu meid ja jäävad pikalt vaatama. Niii tüütu juba :D Rohkem kirjutada nagu polegi midagi, lisan lõppu veel mõned varasemad pildikesed, tänased Beverly pildid on alles telefonis ja need lisan juurde homme. Oleme siin olnud ainult nädal, aga tundub juba terve igavik, me vist kuulumegi siia, hihi :) Kallipai!

Tööd otsimas ja kui kõik kohad juba läbi käidud, avastame uusi ilusaid vaatepilte

masterchef mina, söögitegemine meile Triinuga on siin minu õlule langenud (ei kurda)

meie rõduke

Täna võitlesime kõik hommikul internetiga ja üritasime kodustega skypeda, natukeseks isegi õnnestus, kuid mitte kõige paremini. Peale hommikusööki alustasime siis Triinuga tööotsingu esimese katsega. Alguses julguse kogumiseks käisime sellised suvamad kohad läbi, et nö harjutada ning siis liikusime järjest paremate palade poole. Käisime isegi Victoria's Secretis, aga seal öeldi kohe, et neil juba niigi palju töötajaid :D okei, see oli ka pigem naljaga proovimise pärast. Leidsime veel mitu superlahedat poodi, kuhu tahaks tööle saada, seal oldi ka üsna positiivsed ja anti meile mõned avaldused, mille peame siis koos cv'ga tagasi viima. Paljudes poodides käib kandideerimine online's, kuid seda me ei saa teha, kuna meil pole veel SSN ehk social security numbrit. Kolasime siis jälle terve kesklinna ja selle ümbruse läbi, leidsime veel ühe frozen yogurti koha, mis on sama hea, aga odavam kui kesklinna oma, jee. Ühel hetkel keegi selja taga vabandas ja hüüdis meid, aga me alguses ei pannud tähele. Kui seisma jäime, vaatasid vastu kaks piltilusat noormeest, kes meiega pilti tahtsid teha. Tehtud, liikusime edasi apple'i poodi uudistama. Hetk hiljem olid kutid jällegi tagasi, et veits kontakte vahetada. Peale seda käisime veel veits ringi uudistamas, toidupoes varusid täiendamas ja jõudsime koju tagasi. Meil on kamba peale hetkel vaid 1 koduvõti ja kui me Triinuga koju jõudsime, tuli välja, et teised neiud alles kuskil kaugemal. Seega saime mõnusalt tunnikese oma maja ees istuda. Õhtul käisime Triinuga veel rannas jooksmas ja tegime veits trenni. Seal oli peale meie veel teisigi ja rand oli õhtutuledes niinii ilus. Korter on meil ikka väga heas asukohas küll, 10 min kaugusel rannast. Koju tagasi tulles oli hea mäest üles sörkida, proovime seda harjumust suvi läbi hoida :D

Hotness everywhere

Bloomingdale'i katusel

Lost in the city of angels

Helloo! Oleks aeg blogimisega alustada, olen juba mitmeid pahaseid kirju saanud, et miks ei kirjuta. Hoiatan kohe alguses ette ära, et pilte hakkab kõvasti rohkem tulema kui juttu, sest ma endiselt ei armasta väga blogimist. Nett on meil kodus ka üsna kehva, aga ma annan endast parima, et te mu tegemistest lugeda saaks ja mind ära ei unusta siis J

Lennureis Eestist USAsse oli kohutavalt pikk, lendamisest pikaks ajaks kopp ees, loodetavasti oleme selle sügiseks unustanud, muidu ujume tagasi. Esimene passimine oli Stockholmis Arlanda lennujaamas, ootasime lendu Newark’i 12 tundi. Newarkis olime 5 tundi, aga see läks juba tunduvalt kiiremini, kuna igasuguste kontrollide peale läks juba päris palju aega. Teadsin, et kontroll on range, kuid midagi sellist poleks osanud küll oodata. Juba Stockis küsitleti ja uuritipuuriti asju. Lennukis pidime täitma mingit Ameerikasse sisenemise ankeeti, et mis meil kaasas on jne jne. Newarkis käisime sajast väravast läbi, jälle küsitleti ja uuriti asju. Unustasin banaani ja õunad käsipagasisse, need võeti ära, sest värskeid asju ei tohi riiki sisse tuua. Ühes punktis kontroll pahandas minuga, et mul passis ja viisas nii erinevad pildid on (ühel juuksed lahti, teisel kinni?!) ja olin ka prillidega, aga piltidel prille pole, jälle pahandus. Noo sorri tõesti. Igatahes lõpuks kui Los Angelesi LAXi jõudsime, tuli Marii keegi sõps meile mega huge autoga vastu ja tõi meid Santa Monicasse hostelisse Ocean park Inn. Võtsime 5 peale ühe toa, et raha kokku hoida. Saime ilusti hakkama, käisime õhtul veel süüa otsimas ja siis magama ära, kuna järgmine päev(neljap) pidime korteriotsinguga alustama. Siin igal pool teed lainetavad, ainult mäest üles-alla kõndimine, see nii lahe. Kann saab kah trenni veits :D Trennist rääkides, meil on siin Santa Monicas nt Muscle beach, ümberringi kõik teevad lihtsalt trenni, koguaeeeg. Pole veel kohalikke siin burksidega vm näinud, kõik on nii ilusad  fitid inimesed. Selle tõestuseks ka väike video ;) https://www.youtube.com/watch?v=rU2DZtEtXc4&feature=youtu.be Motivation missugune, hakkame Triinuga ka kindlasti end õhtuti rannas liigutamas käima. Laupäeva hommikuti on siin nt free yoga classes, alguses rannas vist jooks vm ja siis ühine trenn, järgmine laupäev proovime sinna kindlasti jõuda. Santa Monica üldse tundub üsna fäänsipänts linnake, ilusad inimesed, majad, AUTOD(õõõõhhh, mis autod!!!) jne jne. Igatahes, neljapäeval otsisime siis korterit. Alguses käisime mööda linna otsimas mingit mobile shop’i, kus kohalikud kõnekaardid teha omale ja siis eksisime nii ära, et kõndisime küll terve linna läbi (see on tegelt ikka päris suur). Lõpuks siis leidsime mingi koha ja saime kaardid tehtud (ma ei tea, miks keegi mulle küll siia hellama peaks, aga 14242999939 on mu nr, hihiJ) Seejärel pidime ühe korteri owneriga kohtuma. Mariil oli alguses üks korter juba Eestis välja vaadatud, aga kui vaatama tulime, tuli välja, et see on hoopis teistsugune, kui piltidel. Pildid tehtud kuskil naabri renoveeritud korteris vm, see hoopis vanem ja rääbakam, aga mitte kole. Peale korteri nägemist hargnesime ja otsisime kõikvõimalikud kohad läbi, et leida veel mingi variant, aga ükskõik kust kellelt ei küsinud, kõik ütlesid, et lootusetu midagi leida. Santa Monica suht kallis linnake ka ja kui lõpuks siiski selle sama varasema korteri kasuks otsustasime (polnudki muud varianti), tuli nutt kurku kui üürimaksmiseks läks. Korteri kuuüür on meil siis 2200$ + 500$ deposiit. Peame eriti head töökohad omale leidma, nädalavahetusel tutvusime ümbrusega ja homsest alustame siis tööotsimisega. Paneme kõik mängu ja käime kõikvõimalikud kohad jälle läbi. Tööga on ka nii tegelikult, et USAsse saabudes pidime viisasponsorile tegema check in’i, et kus elame ja siis selles 10 päeva pärast võime alles SSN numbrit taotlema minna, mis on siis nagu tööluba vm. Eks näis, kes meid ilma selleta homme jutule üldse tahab võtta. Ja kui töö leiame, peab boss täitma meile mõned paberid, mille peab siis viisasponsor ka kinnitama, enne kui võime tööle asuda. Loodan, et see protsess läheb kiiresti, sest tahaks juba vägaväga tööle hakata. Siin on ju palju ägedaid poode, kus tahaks veits kulutada J Aa, korteris omaniku teada elame me 3kesi, tegelikult hetkel on meid 5 ja juuni lõpus liitub veel üks neiu. Nüüd nende paari päevaga, mis me siin korteris pesitsenud oleme,  on see meile täiega meeldima hakanud. Meil on siis 2 suht suurt tuba, millest üks magamistuba ja teine elutuba koos avatud köögiga. Meil on veel rõdu ja bassein J (seal vist on isegi mullivann, pole lähemalt uurinud). Bassu ääres pole veel siiani olnud, oleme rohkem väljas ringi liikunud. Siis on meil veel üks eriti kena naaber, kes on mega sõbralik, koeraomanik ja veiniarmastaja (ja hothot). Siin on üldse kõik inimesed niiii sõbralikud, et rõõmus on olla kohe.  Ja jälle kuuleme iga päev samu küsimusi, mis Hispaanias, et kas oleme Swedenist või me Triinuga kaksikud. Täna nt. kui valgusfoori juures seisime, küsis üks mees lampi, et kas me twinsid. Oleme siis tõesti nii sarnased või ei tea mis värk. Eile käisime suht spontaanselt ka esimest korda peol, West Hollywoodis. Alguses pidime saama ühes restoranis kellegagi kokku, aga tal läks nii kaua aega, et leidsime uue promoteri, kellega läksime siis klubisse 1 OAK. Marii sõber jälle sebis meile autojuhi, kes viis meid Hollywoodi ja tõi pärast ka koju. Big City life käis koguaeg peas kui ringi sõitsime. Siit Lasse ja tagasi, see feeling on ikka suht priceless, siin öösel autoga ringi sõita mööda maanteid. Igatahes rohkem mul hetkel ei meenu, mida kirjutada tahaks, hakkan nüüd pilte lisama, niipalju kui nett lubab. Olge siis toredad ja ma tean, et Eestis ka palju ägedaid üritusi see suvi, millest ma ilma jään, aga igalepoole kahjuks ei jõuagi. Ajavahe tõttu kahjuks paljudega suhelda ka ei jõua, aga vahepeal midagi ikka. Üritan siis rohkem enda tegemistest siia blogisse kirjutada ja te kirjutage mulle, mis te teete J kallidpaid!

Stockholm - Newark USA

Meie gäng

Turistas Santa Monica Pier'il

photobomb või misasi

Naised jäädvustavad raha enne üüri maksmist :'(

meie crib

sõbrapilt ühega nendest paljudest hotnessidest

fitness everywhere

tavaline...

siseõu meie majas

meie bassu

rannas tegevust kui palju

dinner kodu rõdul