Maria travels

Heihei! Pean hakkama blogima vist siiski väikeste sissekannete kaupa igal õhtul, sest praegu üldse enam ei meenu, mis vahepeal kõik tehtud on.. Üritan siis üldise pildi edasi anda.

Eelmise nädala alguses olid Triin ja Scott kokku leppinud, et lähme kõik koos randa - mina, Triin, Joe ja Scott. Jõudsime Triinuga natuke enne sinna ja peesitasime siis seal, kuni kutid tulid. Saime ka oma esimese supluse ookeanis tehtud, sest kutid ei jätnud muud võimalust. Vabatahtlikult või sunniviisiliselt, aga vette me minema pidime. Lained olid sel korral jälle tohutud ja nii me siis võitlesime ja uppusime seal. Üle pea, silmad, nina, suu vett täis ja Triinul lendasid ka bikud minema, haha. Üleni soolased ja läbi ligunenud, vedasime end tagasi linadele. Jutustasime veits elust ja olust ning kui enam vedeleda ei viitsinud, läksime Venice beach’i promenaadile jalutama. Seal on ka jälle täiesti teine õhkkond. Näiteks oli seal viisakalt öeldes ’veidrike tsirkus’.. Seal olid ikka igasugused imelikud koos, kes tekitasid jubedusest kananaha ihule. Maailma kõige karvasem mees ’libahunt’, maailma väikseim abielupaar, kahepealised kilpkonnad, kanad ja sead jne jne. Nad olid seal tsirkuse ees end näitamas ja meelitasid rahvast sisse etendust vaatama. Scott ütles, et see oleks maailma kõige halvemini kulutatud 5$, sest see on lihtsalt rõve. Jalutasime ja uudistasime siis veel veits edasi. Me väga kaugele ei viitsinud minna, sest kell oli juba palju, aga edasi pidi veel lahedam olema, graffitid ja selline kunstiline õhkkond rohkem – jõuab kunagi teine kord. Läksime siis igaüks oma koju ja leppisime kokku, et lähme õhtul uuesti välja promenaadile, mis me seal kodus ikka istume. Kuna oli vist nädalavahetus, siis seal oli tohutult palju rahvast. Turiste kõik kohad täis. Pärast sõitsime veel veits autoga ringi, sest mõtlesime mida teha ja ma siis pakkusin välja, et tahaks mingeid ilusaid kohti näha, nagu turist ikka. Käisime erinevaid hotelle, nende katuseid, basseine ja siseõue lounge alasid uudistamas (mina kui hotelliettevõtluse tudeng haha) ning kuulasime lihtsalt OneRepublicut, kuni oli aeg koju minna. Inglise keel tundub küll vahel ikka täiesti võõras olevat, kohalikud vuristavad nii kiiresti, et midagi aru ei saa ning kaasarääkimisest ei tule üldse midagi välja. Need kellega siin aega viidame, on juba harjunud ja üritavad aeglasemalt rääkida. Ja vahel kui me lihtsalt naeratame ja noogutame, siis küsivad ka juba, et ’sa ei saanud ju midagi aru, ega’. Nad ise väidavad küll, et me räägime kohati paremini kui mõni ameeriklane, aga endale küll nii ei tundu. Okei see selleks, nüüd juba oleme natuke rohkem harjunud kui alguses ja kodus omavahel räägime ka kõik juba estonglishit (estonian + english).

19.juuni käisime siis Triinu ja Maribeliga uuesti West LA’s Social Security Offices. Hommikul helistasime, et küsida, kas numbrid on olemas, aga saime jälle segase vastuse ja otsustasime kohale minna. Kui sinna jõudsime, siis turvad naersid et oh hello again. Minu järjekorra number oli 71, tablool oli aga alles nr 24. Istusime siis seal kolmekesi ligi 3 tundi, mängisime sõnamängu (et tühja ootamise asemel inglise keelt arendada haha) ja palvetasime, et meie SSNid valmis oleks. Kui siis minu kord tuli, hoidsin sõrmi ristis ja siis kui see naine lõpuks paberi koos mu SSNiga mulle ulatas, pidin rõõmust püksi laskma no. NEVER EVER again ei pea selle jamaga tegelema kui uuesti USAsse peaks tee tooma, nüüd eluks ajaks tööluba siin olemas WUHUU!! Peale seda tegime uuesti kõik applicationid nendesse töökohtadesse, kuhu tahtsime varem kandideerida, aga ilma SSNita ei saanud. Abercrombie&Fitch’ist saime ka reedeks kohe intervjuu aja omale ja kõik tore. Reedel käisime siis ka Abercrombies intervjuul, mis tundus suht mõttetu, sest meilt ei küsitud seal eriti midagi. Öeldi, et järgmine nädal vaatavad kandidaadid üle. Reede õhtul otsustasime kolmekesi natuke ka tähistada. Marii ja Jana olid siis kahjuks tööl. Siin on nii, et klubidesse ja üldse peole minnakse juba 9-10 ajal ja kell 2 hakatakse juba klubisid/baare kinni panema. Peale seda vahel minnakse kas kellegi juurde aftekale või koju ära. See on küll mega harjumatu meile, et nii varakult peab juba välja minema ja kõike tegema, aga samas hea kui vara magama saab, sest siis ei maga tervet järgmist päeva maha. Tol õhtul ei olnud meie tähistamine eriti edukas, sest me ei teadnud eriti, kuhu minna. Üritasime korra Bungalow’sse sisse saada- koht mida kõik kohalikud siin kiidavad, kuid mis on alati nii full, et see on lootusetu. Ka sel õhtul oli järjekord umbes 5 korda pikem kui suvisel nädalavahetusel Pärnu Stefanis. Veits seisime seal, kuna koju ka ei tahtnud minna. Rääkisime inimestega juttu, mängisime sõnamängu ja olime niisama.

Laupäeval otsustasime Triinuga jällegi minna ’tööotsinguile’, mis ongi siin vist meie põhitegevus. Otsustasime, et enne koju tagasi ei tule, kui oleme mingigi töö leidnud. Lõpuks oleme kõik kohad siin nii risti-rästi läbi käinud, et kopp oli juba ees ja ei osanud enam midagi teha. Pahast tujust natukene karjusime ja siis lõpuks üks mööda kõndiv mees küsis, et ’Kas ma kuulen eesti keelt?’ Ehmusime sellest veits, aga ta tutvustas end ja jutustasime natukene. Ta oli siis üks eestist pärit vanem meesterahvas, kes elab Kanadas ja on seal ühes ülikoolis professor. Rääkisime tallegi, mis me seal teeme ja ta rääkis enda elust. Hetkel oli ta teel siis Alar Kivilo juurde õhtusöögile (kes ei tea seda nime, see guugeldagu). Ütles, et poetab meie poolt talle head sõnad (haha) ja andis ka tema kontaktid meile, et me temaga ühendust võtaks (ma ei kujuta ette, miks või kuidas ta meid üldse aitama peaks aga okei) Ükspäev siis ka meilisin Alariga, kuid tal polnud sel hetkel eriti aega, sest oli teel Kanadasse reklaame filmima. Hiljem hakkas meiega veel üks võõras tänaval rääkima, küsis, et milleks meil see roosa mapp (seal vahel meie dokumendid ja CV’d ja kõik vajalik tööotsinguteks). Siis jagas meile niipalju nõu kui oskas ja visiitkaarte, kellega võiks ühendust võtta. Kui koju jõudsime, siis ühele numbrile me ka helistasime. Selle numbri kaudu sattusime tööle stripiklubisse. Ärge shokki nüüd saage, aga üüri on vaja maksta ja raha peab kuidagi koju tooma :D Õhtul läksime siis Maribeli ja Triinuga kohale (see oli päääris jube, koguaeg mõtlesime, et kuhu me end mässinud oleme) täitsime vajalikud ankeedid, saime infot ja asusime tööle. Meie tööks oli siis linna peal jagada välja tasuta VIP pääsmeid, muud ei midagi. Pidime neid jagama kõigile, kes ’näevad välja nagu mehed, räägivad nagu mehed, kõnnivad nagu mehed jne jne’. Kokku tegime seda tööd siis 8 tundi ja palgaks oli 12$ per hour. See oli kohutav ja vandusime, et never again, aga ainult raha pärast me seda tegime, paha tunnistada, aga mis teha. Pühapäeval vedasime Triinuga end randa. Me ei käi seal tegelikult üldse palju, see oligi vist mingi teine või kolmas kord alles. Käisime ka ujumas ja lainetes möllamas, need on siin ikka nii naljakad ja pakuvad nii palju lõbu, kõhud kõveras ja naersime seal vees nagu väiksed plikad. See meie Vaikne ookean on ikka lahekas küll. Õhtuti oleme Triinuga endiselt rannas jalutamas ja võrkpalli loopimas käinud. Meil on sõber Wilson. Üks õhtu mõtlesime, et võiks naljaviluks proovida ka päris mängu, palusime Scottil end randa vedada ja ka sõpru kaasa tuua. Mängisime siis neljakesi veits aega - mina, Triinu, Scott ja Sean. Peale seda läksime Tender Greens'i sööma. See on üks lemmikuid kohti siin - mõnus interjöör ja söögid ja kogu kupatus. Söögid on ka puhtad ja tervislikud. Seal on ka eriti huvitav menüü, kus klient saab kombineerida erinevaid valikuid. Mida ta süüa tahaks ja kas ta tahaks seda sööki nt. salati, prae või sandwichina. Igatahes oli üks tore õhtu jälle. Pilte hetkel kahjuks postitada ei saa eriti, kuna ma ise olen laisk ja neid teha ei viitsi, siis Triinu pildistab ja ma pean tema telfist need endale arvutisse jebima. Homme teen seda kõike ja postitan ka varem valmis kirjutatud postitused, need peaks olema lugemiseks päris huvitavad. Praegu lähen magama ja edaspidi ausalt üritan teid rohkem kursis hoida. kallidpaid