Täna oli äärmiselt tore kõiksugu positiivseid emotsioone ja pisaraid täis pühapäev. Nimelt korraldas Mari, see proua, kelle juures me elame, enda hoovis aiapeo. Kokku tuli meid siis 25. Me tüdrukutega saime alguses aru, et eestlastest oleme meie, Mari, Sirje ja Mari õde, vend. Aitasime siis kõik lauad, toolid ja muu varustuse püsti seada, katsime laua ja jäime rahvast ootama. Kõik kes tulid, rääkisid alguses muidugi inglise keeles, aga natukene hiljem hakkasid peaaegu KÕIK eesti keelele üle minema ja avastasime oma suureks üllatuseks, et suur enamik oligi eestlasi. Kõigil oli meiega väga huvitav kohtuda ning kümme korda huvitavam oli meil tüdrukutega nendega kõikidega kohtuda ja nende erinevaid lugusid kuulata. Enamik neist olid siis väikestena oma peredega Eestist lahkunud aastal 1944. Ja on nüüd peaaegu terve oma elu elanud Ameerikas. Tuldi kokku San Diegost, Los Angelesest ja kust iganes veel, et veeta ühiselt need paar tunnikest. Kui kellelgi oli abikaasa kohalik, siis ka nemad sulandusid meie eestlaste seltskonda ideaalselt. Õhus oli koguaeg tunda sellist tugevat ühtsust ja kokkuhoidvust, mida ei oskagi kirjeldada. Mul on äärmiselt hea meel, et sel suvel nüüd avanes meil võimalus siin San Diegos olles nende kõikidega kohtuda. See tänane pühapäev pani äärmiselt tugeva täpi meie ameerika suve i'le. Päeva lõpetades ja kõikidega hüvasti jättes oli isegi paari märga silmapaari näha. Kui selle postituse nüüd ära lõpetan, saan taaskord rõõmsalt naerusuiselt magama minna. Meil polegi siin kaua enam jäänud, Merli seab oma sammud Eesti poole juba tuleval neljapäeval ning me Triinuga lähme Santa Monicasse umbes 1. oktoober. Sealt edasi juba kodupoole ja ongi suvi läbi. Ilmselt jõuan siiski veel mõne pilte täis posituse enne kojutulekut teha ja selle äärmiselt kiirelt möödunud suve kokku võtta. Varasemates postitustes olen ka rääkinud natuke Sirjest ja Marist, aga olen suutnud unustada mainida, et kui mu blogi peaks lugema keegi, kellel ehk plaan järgmisel suvel USAsse tulla või keegi, kes teab kedagi sellise plaaniga, siis võite julgelt ühendust võtta. Jagame heameelega nende lahkete ja abivalmite prouade kontakte, kes väga sooviksid siin peatuvate eestlastega edaspidigi kohtuda. Aga nüüd buenos noches, good night, head ööd ja musidkallid ka.
 |
| Sellel pildil oleme siis Mari (keskel) ja Sirjega (paremal) |
 |
| Sirje äärmiselt tore poeg, kes oskab isegi paar eestikeelset sõna, haha |
 |
| Ühe vanema härra Tõnise auto, kes palus uhkelt oma numbrimärgist pilti teha, millel on märgitud tema osalemine Vietnami lahingus. |
