Vahepeale natuke pilte, kui elu oli ilus ja ei osanud jälle ettegi arvata, kus me tänasel päeval omadega olla võiksime. Meil mõlemal oli siis vaba päev ja otsustasime Venice beachi promenaadile jalutama minna. 

ikka teed hommikul unise peaga selfie, kui vetsu järjekorras ootad (viimane ka tolles korteris)

ausalt üritame ilusti toituda - breakfast 

niiniii palju lahedat kunsti, et ei jõua ära vaadata - kõik tahaks koju kaasa tuua

Minu kallis hulluke!!

Venice promenaad, kust saab kõike, mida hing ihaldab

poliiciaa

haha, selle sildi toon ka koju kaasa!

Guess what? We are moving - freaking - AGAIN!!

Homsest pole meil jälle katust pea kohal ja praegu olen liiga unine, et möödunud päevadest kirjutada. Kui nüüd lähitulevikus kuskile kunagi netti satun, siis olenevalt olukorrast informeerin teid, lühidalt või pikemalt, meie eluoludest.

Abercrombie&Fitch

Head esimest juulit! Bööhööö ma no nii kurb, et esimene kuu on JUBA läbi. Halb hakkab, kui väga mulle siin meeldib! Täna oli siis mul esimene tööpäev Abercrombie&Fitch’is. Seal on nii khuul, mulle täiega meeldib ikka. Kui tööle jõudsin, oli natukene rahulikum aeg, et sain õppida ja tutvuda süsteemidega. Olen seal siis müüja, sales associate vm, aga nad ise kasutavad sõna ’model’, mis on nii funny, sest ma tegelikult ju pole meie mõistes modell, aga Abercrombies see tähendabki, et kõik müüjad on nagu firma modellid, reklaamid vm. Ega seal keegi muidugi sellega ei arvesta, et kui nad kõik info ette vuristavad, siis ma ju ei saa kõigest kohe aru, haha. Aga kõik tundub õnneks loogiline, seni vähemalt küll. Kui oled garderoobis, siis peab seal tagastatud riideid skännima ja voltima ja oma kohale tagasi toimetama. Garderoobi uksed on seal poes ka lukus, kui keegi tahab riideid proovima minna, siis kõigepealt peame garderoobi võtmega lahti tegema, riietest ja kõigest tühjaks ja siis inimene sisse, uksele rippuma silt, mitme asjaga ta sinna läks. Letis olles peab siis tegelema müükidega ja kõige seostuvaga (täna sain teha isegi ühe tavalise returni ja shippingu pakist poolte asjade tagastuse ehk siis paberimajandust natuke). Klientidega peab siin olema ÜLIMALT sõbralik, koguaeg teretama ja põhiküsimused on ’Hey how are you? Ja ’Hey, how’s it going?’ vastus pole oluline haha, aga peab koguaeg välja näitama, et tunned inimeste vastu huvi. Siis on meil osadel veel walkietalkied, mina sain ka ühe kohe omale. Sellega saab vajadusel manageri leti juurde kutsuda või siis kui kliendil küsimusi teiste suuruste või riiete kohta, mida saali pealt ei leia, siis saab stock check’i teha sellega. Kui letis tegemist ei ole, siis jalutad saali peal ringi ja paned asju ilusti korda. Nagu ikka poodides. Täna oli üldse väga kiire päev ja rahvast oli maru palju, niiet minu esimene shift läks linnulennul. Ma oleks tahtnud palju kauem tööl olla, aga krt ei lubatud. Siis on veel kohustuslik poole tunnine paus, mille ajal ma käisin siis sunniviisiliselt frozen yogurtit nosimas. Eniveis mulle meeldib seal vägaväga ja tahaks juba homset, et jälle tööle minna (ma loodan, et ma midagi nüüd ära ei sõnu mhmh). Hommikul oli tavapärane äratus kella 9 ajal. Kuna me siin nii mitmekesi elame, siis kõik ärkavad siis, kui esimesed paar inimest üleval on. Meil siin neiud eriti vaikselt olla ei oska, aga olen sellega juba täitsa harjunud, haha.  Hommikusöögiks tavaline omlett salatiga ja hakkasin tööle kõndima. Koos kippe poepeatusega läksin tööle 35 minutit. See teekond oli nii naljakas, kujutasin ette, et ma olen nagu mingi lendleva kõnniga lilleke helisevas muusikas haha. Kõigepealt küsis mingi nigga naisterahvast mult abi, kuna ta oli tee äärde kinni pargitud. Et ma siis ütleks, kui palju ta tagurdada või edasi sõita tohib – samal ajal ütlesin kuhu poole rooli keerata, sest ta väga osav ei paistnud nagu olevat. Siis pärast valgusfoori taga seisin, jõudis ta mulle järgi, karjus aknast ’Thanks again’ ja ma lehvitasin aga vastu ’You’re welcome’. Kõndisin natukene veel edasi ja siis teisel pool tänavat üks naine hüüdis, et kas ma kohalik ja osutas koerale, kes tal rihma otsas oli, et ’Do you know this dog, I found him from the streets??’ Kujutage nüüd neid tänavaid ka ette, selline täiesti ameerikalik elamumajade rajoon koos tihedate alledega. Ja nüüd mõelge, kui naljakas mul oli üksinda sellises lõbusas olekus tööle kõndida, haha. Aga ma rohkem ei kirjuta hetkel, Triinu läheb Scottiga kinno (?) ja ma hakkan maniküüri tegema, sest tööl need pagana turvaelemendid hävitasid mu küüned täielikult.  Homme lähen  1pm’ks tööle. Aa, korra sain ka Soome keelt puhuda täna tööl, kui olid Soome kliendid,  siis ütlesin et oo ma Eestist shalalaa, üle hyva, kiitos ja näkemiin!

California is always a good idea

Viimaste päevade kohta võiks peast kinni hoida, imestada ja no tõesti – only in America. Igatahes saime me nüüd kolitud. Reedel käisime ka kõik koos väljas, tahtsime mainstreedi peokohad üle vaadata – siiani olime seal vaid ’härrasmeeste klubi’ pääsmeid jaganud.. Peale 8pm’i pidime Triinuga ka ’härrasmeeste klubis’ oma palgatšekkidel järel käima. See oli jälle tobedus kuubis, postitan hiljem ka paar pilti sellest kohast, kus me töö alguses ja lõpus check in’i ja check out’i teeme. Sealsed töötajad ja mehed näevad küll võibolla natukene hirmutavad välja, aga tagaruumides oma pisikestest koertest ja naljadest hiinlaste pihta rääkides on nad päris totakad. Jälle hoiame peast kinni ja mõtleme, et kuhu me küll sattunud oleme. Kodus sisi hiljem istusime veits pliksidega ja liikusime välja. Võinoh me vähemalt üritasime kõik koos välja minna, lõpuks olid ikka kõik erinevates kohtades laiali. Mina, Triinu ja Scott (ja tema mingised sõbrad) käisime vist kõik kohad seal mainstreedil läbi, ei jäänud kuskile püsima, aga huvitav oli ju kaa. Seekord olime väljas ka üsna hommikuni, ei olnudki kell 1 pidu läbi – vauu. Hiljem sõitsime veel Santa Monicast natukene välja kuskile mäele, kus oli superilus vaade. Me Malibus ei ole veel jõudnud käia, aga kuskil mäe otsas oleme öist tuledes Malibut vähemalt näinud, haha. Laupäeval oli üsna vara äratus, pidime käime pangas ja asju pakkima. Anya sokutas meile siis ühe oma sõbra(?) korteri, keda me ise kohanud ei ole. Korter asub 14dal Euclidi tänaval, rannast naaaatuke kaugemal kui eelmine. Linna kõnnime siit umbes 20-30 minutit, ei ole kõige hullem. Vähemalt ei pea bussidega liiklema. Seekord tegime ise ka lepingud ning enne suve lõppu keegi meid siit enam välja visata ei saa. Kui just.... Kui siia korterisse laupäeval tulime, oli Anyal siit lahkumisega kuidagi jube kiire. Umbes andis meile võtme ära ja adioos. Korter nägi alguses välja natukene ehmatav. Täpselt selline, et keegi on korraks kodust ära läinud, a la poodi ja kõik tegemised pooleli jätnud, sest varsti tuleb koju tagasi. Istusime ja lasime fantaasial natukene tegeliku omaniku kohta lennata ning asusime korterit koristama. Me kõik olime sellega nõus, et neverever pole mustemat korterit näinud. Kohutav kui räpane, aga ameeriklaste puhul vist üsna tavaline arvestades, et nad nt isegi diivanitel ja voodites jalanõudega lösutavad. Hiljem ka mõned ’before’ ja ’after’ pildid. Päris jube oli kellegi võõra korteris koristada ja ta asjades sorida. Sorida siis selles mõttes, et kõik kohad olid ta kola täis ning pidime need ju kokku tõmbama ja paariks kuuks kuskile eest ära panema. Selle koristustöö käigus leidsime ka palju ’huvitavat’ tavaari, mis jällegi pani fantaasia tööle, milline see omanik siis olla võiks. Hirmu ja nalja korraga naistel oi kui palju. Leidsime ka pabereid ja asju, mis näitasid, et omanik on Samuel keegi ja ta töötab googles, ta kuupalk on umbes 10 000€ ja ta on täielik korda mitte-armastav poissmees, kellel on väga kahtlased huvid. Igatahes korter iseenesest on lahe, see on ilus ja selle kujundus on ka täiega khuul. Asuks see vaid rannale natuke lähemal, oleks jällegi ideaalne. Ainuke väike jama on see, et me elame siin peatselt lausa 6kesi, aga see on meeega väike. See on küll samuti 1 bedroom nagu Anya oma oligi, kuid see on tunduvalt väiksem ja privaatsust eriti pole. Vast kannatab meie 6-pealine kanakari üksteist ilusti suve lõpuni ära. Nett on siin kaa kiire ja hea (thuithuithui), eelmises elukohas oli sellega koguaeg mingi jama. Nüüd saab ilusti Skypeda jeee. Me täna Triinuga avastasime, et pole siin USAs veel kuu aegagi olnud, aga oleme juba 3s kohas elanud – hostelis, Pacific apartmentsis ja nüüd siin. Loodetavasti nüüd jääme paikseks.  Mis me siis täna tegime – kõndisime jälle terve linna läbi. Käisime ka raamatukogus. Siis käisime Anyale üüriraha maksmas. Siis veel Pieril ühes cafe baaris, mis on mind juba esimestest päevadest saati kummitanud, aga seal on alati nii palju rahvast olnud, et pole viitsind sisse piiluda. Mõtlesin ennast sinna poole kohaga tööle pakkuda, aga tuli välja, et neil kõik töötajad mehed seal. Natukene jutustasime töötajatega seal ja liikusime edasi. Tundus lahe koht, lähme sinna mõni päev kindlasti tagasi – sööma vm. Äkki nad siis ümber mõelnud ja tahavad mulle tööd pakkuda (haha). Tahaks leida mõnda baari, kus mõned õhtud nädalas tööl käia. See oleks selline chill ja lõbus töökoht, samuti loodaksin heale tipile. Ma ei tea, kas olen sellest juba kirjutanud, aga me Triinuga saime ka töökohad omale. Ma nüüd ei mõtle seda stripiklubi, vaid ilusti ametlikult ikka. Abercrombie&Fitch on siis meie töökohaks. See on superkhuul pood ja juba esimest korda kui sinna sisse astusime, siis mõtlesime, et seal tahame töötada. Alguses räägiti 1-2 vahetusest nädalas, mis on seal üsna tavaline, kuid samas päris kehv, sest sellega ei teeniks midagi. Aga kui nüüd graafiku kätte sain, siis nägin, et olen hoopis 4 päeva järgmisest nädalast tööl, jeii. Lisaks sellele jätkame esialgu ka oma pääsmete jagamise tööd. Laupäeval käisime õhtul Triinuga väljas pargis istumas ja hiljem saime kokku paari uue kohalikuga. Nendega sai päris palju nalja, mängisime seda mängu, kus paned naabrile otsaette sticky notes’i mingi tuntud isiku või tegelase nimega ja siis pead ära arvama mis nimi sul endal otsa ees on, lausudes ainult fakte – teised siis vastavad kas true or false.  

Rohkem praeguseks nagu ei oskagi midagi kirjutada. Vaatan igapäev craigslistist kuulutusi ja palgapäeval tahan omale ratta osta. Ei jõua igale poole jala ka minna ja rattaga oleks äge Santa Monica ümbrust ja kõike siinsetki veel avastada. Samuti tahame Triinuga endiselt rattaga mööda rannajoont Malibus ära käia. Siin usa mõistes lähedal on tegelikult palju ägedaid kohti, kus käia tahaks. Kaugemad tripid ilmselgelt jäävad suve lõpu poole, kui selleks rohkem aega ja money varume. Lisaks toon veel selle välja, kuidas meie praegune suvi erineb eelmisest. Nüüd tundub see kõik juba nii loogiline ja oleme ära harjunud. Enne kui USAsse reisima hakkasime, võisime seda ka oodata, aga kogemused ja kõik mis toimub päris elus, on ikka teine story. Hispaanias oli meile ju kõik ette-taha ära tehtud. Me teadsime mis tööd ja kus me tegema hakkame, kus me elame ja isegi mis kell me sööme. Siin on lihtsalt absoluuutselt iga päev midagi uut, mida ei oskaks ettegi kujutada. Kolimise ümber oli küll korralik komejant, aga nüüd juba räägime, et sellel suvel on meile kindlasti veel ees juhtumisi ja tegemisi, millest me praegu ei oskaks und ka näha. Ootan igatahes põnevusega! Lõppu veel mõned pildid ja tänaseks jälle kõik. Koduigatsust küll veel kuskilt ei paista, isegi kui vahepeal oli oht palmi alla kolida, aga tervitan teid kõiki ja saadan suured soojad kallid!

me kolmekesi randa minemas

harjutasime end eluga palmi all ja siin mäkis käib ju ka aind madalam klass (okok nali naljaks, mul vähemalt väiksem tops kui Triinul lol)

Frozen yoghurt - uus lemmar (Triinu pilt jällegi, mul ikka rohkem shokolaadi)

õhtune 3th street promenade, põhiline shopingu tänav, muusikud ja siis meie 'härrasmeeste klubi' pääsmeid jagamas. 

Leidis juba Hispaanias tee meie südamesse

Sorrii, aga tripiklubi tagaruum

meie uus kodu 'before'

enamike sahtlite sisu selline..

jälle uus sõber juures, panime talle Triinuga nimeks Sam. No vaadake kui fancylt ta seisab ja oma põlve kõverdab!

meie üks ja ainus magamistuba 6le pliksile

seamaja

endiselt häppipuppid

järjekordne leid sahtlitest

meie hütt

ja meie uus koduke 'after'

Craigi, Darreni ja Triinuga veits nalja

öine vaade Malibule

pakime ja kolime, magamine on ülehinnatud

meie naispere või siis kanakari, pick one. Ma tean kumma ma valiks