Abercrombie&Fitch

Head esimest juulit! Bööhööö ma no nii kurb, et esimene kuu on JUBA läbi. Halb hakkab, kui väga mulle siin meeldib! Täna oli siis mul esimene tööpäev Abercrombie&Fitch’is. Seal on nii khuul, mulle täiega meeldib ikka. Kui tööle jõudsin, oli natukene rahulikum aeg, et sain õppida ja tutvuda süsteemidega. Olen seal siis müüja, sales associate vm, aga nad ise kasutavad sõna ’model’, mis on nii funny, sest ma tegelikult ju pole meie mõistes modell, aga Abercrombies see tähendabki, et kõik müüjad on nagu firma modellid, reklaamid vm. Ega seal keegi muidugi sellega ei arvesta, et kui nad kõik info ette vuristavad, siis ma ju ei saa kõigest kohe aru, haha. Aga kõik tundub õnneks loogiline, seni vähemalt küll. Kui oled garderoobis, siis peab seal tagastatud riideid skännima ja voltima ja oma kohale tagasi toimetama. Garderoobi uksed on seal poes ka lukus, kui keegi tahab riideid proovima minna, siis kõigepealt peame garderoobi võtmega lahti tegema, riietest ja kõigest tühjaks ja siis inimene sisse, uksele rippuma silt, mitme asjaga ta sinna läks. Letis olles peab siis tegelema müükidega ja kõige seostuvaga (täna sain teha isegi ühe tavalise returni ja shippingu pakist poolte asjade tagastuse ehk siis paberimajandust natuke). Klientidega peab siin olema ÜLIMALT sõbralik, koguaeg teretama ja põhiküsimused on ’Hey how are you? Ja ’Hey, how’s it going?’ vastus pole oluline haha, aga peab koguaeg välja näitama, et tunned inimeste vastu huvi. Siis on meil osadel veel walkietalkied, mina sain ka ühe kohe omale. Sellega saab vajadusel manageri leti juurde kutsuda või siis kui kliendil küsimusi teiste suuruste või riiete kohta, mida saali pealt ei leia, siis saab stock check’i teha sellega. Kui letis tegemist ei ole, siis jalutad saali peal ringi ja paned asju ilusti korda. Nagu ikka poodides. Täna oli üldse väga kiire päev ja rahvast oli maru palju, niiet minu esimene shift läks linnulennul. Ma oleks tahtnud palju kauem tööl olla, aga krt ei lubatud. Siis on veel kohustuslik poole tunnine paus, mille ajal ma käisin siis sunniviisiliselt frozen yogurtit nosimas. Eniveis mulle meeldib seal vägaväga ja tahaks juba homset, et jälle tööle minna (ma loodan, et ma midagi nüüd ära ei sõnu mhmh). Hommikul oli tavapärane äratus kella 9 ajal. Kuna me siin nii mitmekesi elame, siis kõik ärkavad siis, kui esimesed paar inimest üleval on. Meil siin neiud eriti vaikselt olla ei oska, aga olen sellega juba täitsa harjunud, haha.  Hommikusöögiks tavaline omlett salatiga ja hakkasin tööle kõndima. Koos kippe poepeatusega läksin tööle 35 minutit. See teekond oli nii naljakas, kujutasin ette, et ma olen nagu mingi lendleva kõnniga lilleke helisevas muusikas haha. Kõigepealt küsis mingi nigga naisterahvast mult abi, kuna ta oli tee äärde kinni pargitud. Et ma siis ütleks, kui palju ta tagurdada või edasi sõita tohib – samal ajal ütlesin kuhu poole rooli keerata, sest ta väga osav ei paistnud nagu olevat. Siis pärast valgusfoori taga seisin, jõudis ta mulle järgi, karjus aknast ’Thanks again’ ja ma lehvitasin aga vastu ’You’re welcome’. Kõndisin natukene veel edasi ja siis teisel pool tänavat üks naine hüüdis, et kas ma kohalik ja osutas koerale, kes tal rihma otsas oli, et ’Do you know this dog, I found him from the streets??’ Kujutage nüüd neid tänavaid ka ette, selline täiesti ameerikalik elamumajade rajoon koos tihedate alledega. Ja nüüd mõelge, kui naljakas mul oli üksinda sellises lõbusas olekus tööle kõndida, haha. Aga ma rohkem ei kirjuta hetkel, Triinu läheb Scottiga kinno (?) ja ma hakkan maniküüri tegema, sest tööl need pagana turvaelemendid hävitasid mu küüned täielikult.  Homme lähen  1pm’ks tööle. Aa, korra sain ka Soome keelt puhuda täna tööl, kui olid Soome kliendid,  siis ütlesin et oo ma Eestist shalalaa, üle hyva, kiitos ja näkemiin!