Maria travels: California is always a good idea

Viimaste päevade kohta võiks peast kinni hoida, imestada ja no tõesti – only in America. Igatahes saime me nüüd kolitud. Reedel käisime ka kõik koos väljas, tahtsime mainstreedi peokohad üle vaadata – siiani olime seal vaid ’härrasmeeste klubi’ pääsmeid jaganud.. Peale 8pm’i pidime Triinuga ka ’härrasmeeste klubis’ oma palgatšekkidel järel käima. See oli jälle tobedus kuubis, postitan hiljem ka paar pilti sellest kohast, kus me töö alguses ja lõpus check in’i ja check out’i teeme. Sealsed töötajad ja mehed näevad küll võibolla natukene hirmutavad välja, aga tagaruumides oma pisikestest koertest ja naljadest hiinlaste pihta rääkides on nad päris totakad. Jälle hoiame peast kinni ja mõtleme, et kuhu me küll sattunud oleme. Kodus sisi hiljem istusime veits pliksidega ja liikusime välja. Võinoh me vähemalt üritasime kõik koos välja minna, lõpuks olid ikka kõik erinevates kohtades laiali. Mina, Triinu ja Scott (ja tema mingised sõbrad) käisime vist kõik kohad seal mainstreedil läbi, ei jäänud kuskile püsima, aga huvitav oli ju kaa. Seekord olime väljas ka üsna hommikuni, ei olnudki kell 1 pidu läbi – vauu. Hiljem sõitsime veel Santa Monicast natukene välja kuskile mäele, kus oli superilus vaade. Me Malibus ei ole veel jõudnud käia, aga kuskil mäe otsas oleme öist tuledes Malibut vähemalt näinud, haha. Laupäeval oli üsna vara äratus, pidime käime pangas ja asju pakkima. Anya sokutas meile siis ühe oma sõbra(?) korteri, keda me ise kohanud ei ole. Korter asub 14dal Euclidi tänaval, rannast naaaatuke kaugemal kui eelmine. Linna kõnnime siit umbes 20-30 minutit, ei ole kõige hullem. Vähemalt ei pea bussidega liiklema. Seekord tegime ise ka lepingud ning enne suve lõppu keegi meid siit enam välja visata ei saa. Kui just.... Kui siia korterisse laupäeval tulime, oli Anyal siit lahkumisega kuidagi jube kiire. Umbes andis meile võtme ära ja adioos. Korter nägi alguses välja natukene ehmatav. Täpselt selline, et keegi on korraks kodust ära läinud, a la poodi ja kõik tegemised pooleli jätnud, sest varsti tuleb koju tagasi. Istusime ja lasime fantaasial natukene tegeliku omaniku kohta lennata ning asusime korterit koristama. Me kõik olime sellega nõus, et neverever pole mustemat korterit näinud. Kohutav kui räpane, aga ameeriklaste puhul vist üsna tavaline arvestades, et nad nt isegi diivanitel ja voodites jalanõudega lösutavad. Hiljem ka mõned ’before’ ja ’after’ pildid. Päris jube oli kellegi võõra korteris koristada ja ta asjades sorida. Sorida siis selles mõttes, et kõik kohad olid ta kola täis ning pidime need ju kokku tõmbama ja paariks kuuks kuskile eest ära panema. Selle koristustöö käigus leidsime ka palju ’huvitavat’ tavaari, mis jällegi pani fantaasia tööle, milline see omanik siis olla võiks. Hirmu ja nalja korraga naistel oi kui palju. Leidsime ka pabereid ja asju, mis näitasid, et omanik on Samuel keegi ja ta töötab googles, ta kuupalk on umbes 10 000€ ja ta on täielik korda mitte-armastav poissmees, kellel on väga kahtlased huvid. Igatahes korter iseenesest on lahe, see on ilus ja selle kujundus on ka täiega khuul. Asuks see vaid rannale natuke lähemal, oleks jällegi ideaalne. Ainuke väike jama on see, et me elame siin peatselt lausa 6kesi, aga see on meeega väike. See on küll samuti 1 bedroom nagu Anya oma oligi, kuid see on tunduvalt väiksem ja privaatsust eriti pole. Vast kannatab meie 6-pealine kanakari üksteist ilusti suve lõpuni ära. Nett on siin kaa kiire ja hea (thuithuithui), eelmises elukohas oli sellega koguaeg mingi jama. Nüüd saab ilusti Skypeda jeee. Me täna Triinuga avastasime, et pole siin USAs veel kuu aegagi olnud, aga oleme juba 3s kohas elanud – hostelis, Pacific apartmentsis ja nüüd siin. Loodetavasti nüüd jääme paikseks. Mis me siis täna tegime – kõndisime jälle terve linna läbi. Käisime ka raamatukogus. Siis käisime Anyale üüriraha maksmas. Siis veel Pieril ühes cafe baaris, mis on mind juba esimestest päevadest saati kummitanud, aga seal on alati nii palju rahvast olnud, et pole viitsind sisse piiluda. Mõtlesin ennast sinna poole kohaga tööle pakkuda, aga tuli välja, et neil kõik töötajad mehed seal. Natukene jutustasime töötajatega seal ja liikusime edasi. Tundus lahe koht, lähme sinna mõni päev kindlasti tagasi – sööma vm. Äkki nad siis ümber mõelnud ja tahavad mulle tööd pakkuda (haha). Tahaks leida mõnda baari, kus mõned õhtud nädalas tööl käia. See oleks selline chill ja lõbus töökoht, samuti loodaksin heale tipile. Ma ei tea, kas olen sellest juba kirjutanud, aga me Triinuga saime ka töökohad omale. Ma nüüd ei mõtle seda stripiklubi, vaid ilusti ametlikult ikka. Abercrombie&Fitch on siis meie töökohaks. See on superkhuul pood ja juba esimest korda kui sinna sisse astusime, siis mõtlesime, et seal tahame töötada. Alguses räägiti 1-2 vahetusest nädalas, mis on seal üsna tavaline, kuid samas päris kehv, sest sellega ei teeniks midagi. Aga kui nüüd graafiku kätte sain, siis nägin, et olen hoopis 4 päeva järgmisest nädalast tööl, jeii. Lisaks sellele jätkame esialgu ka oma pääsmete jagamise tööd. Laupäeval käisime õhtul Triinuga väljas pargis istumas ja hiljem saime kokku paari uue kohalikuga. Nendega sai päris palju nalja, mängisime seda mängu, kus paned naabrile otsaette sticky notes’i mingi tuntud isiku või tegelase nimega ja siis pead ära arvama mis nimi sul endal otsa ees on, lausudes ainult fakte – teised siis vastavad kas true or false.

Rohkem praeguseks nagu ei oskagi midagi kirjutada. Vaatan igapäev craigslistist kuulutusi ja palgapäeval tahan omale ratta osta. Ei jõua igale poole jala ka minna ja rattaga oleks äge Santa Monica ümbrust ja kõike siinsetki veel avastada. Samuti tahame Triinuga endiselt rattaga mööda rannajoont Malibus ära käia. Siin usa mõistes lähedal on tegelikult palju ägedaid kohti, kus käia tahaks. Kaugemad tripid ilmselgelt jäävad suve lõpu poole, kui selleks rohkem aega ja money varume. Lisaks toon veel selle välja, kuidas meie praegune suvi erineb eelmisest. Nüüd tundub see kõik juba nii loogiline ja oleme ära harjunud. Enne kui USAsse reisima hakkasime, võisime seda ka oodata, aga kogemused ja kõik mis toimub päris elus, on ikka teine story. Hispaanias oli meile ju kõik ette-taha ära tehtud. Me teadsime mis tööd ja kus me tegema hakkame, kus me elame ja isegi mis kell me sööme. Siin on lihtsalt absoluuutselt iga päev midagi uut, mida ei oskaks ettegi kujutada. Kolimise ümber oli küll korralik komejant, aga nüüd juba räägime, et sellel suvel on meile kindlasti veel ees juhtumisi ja tegemisi, millest me praegu ei oskaks und ka näha. Ootan igatahes põnevusega! Lõppu veel mõned pildid ja tänaseks jälle kõik. Koduigatsust küll veel kuskilt ei paista, isegi kui vahepeal oli oht palmi alla kolida, aga tervitan teid kõiki ja saadan suured soojad kallid!