Cheers to all the first times

Poleks osanud arvata, et sellise postituse kunagi kirjutan, aga here we go... Nimelt rääkis mu kallis õekene mulle kunagi sellisest lollusest nagu app nimega Tinder. Mingisugune kosjasobitaja, mille saad endale telefoni tõmmata ja siis hakata inimesi piltide ja nö ühiste huvide alusel laikima või mittelaikima. Eesti on ilmselgelt selle jaoks liiga väike, aga siin on see ausaltöeldes ennast väga hästi ära teeninud. Ühel õhtul kui Triinu tööl oli ja mul liiga palju vaba aega, otsustasin igavusest ühe kutiga kokku saada. See õhtu kukkus välja väga hästi, kuna käisime paaris uues kohas kuhu ma polnudki veel sattunud. Esimene koht oli rannas asuv Shangri-LA Hotelli rooftop baar ja peale seda otsustasime tasakaaluks enam mitte nii fäänsid olla ja minna Gaz Lite'i, mis on karaokebaar. Õhtu lõpuks jalutasime promenaadil, kuni Triinu töö lõpetas. Sain uusi huvitavaid teadmisi söögitegemise, näiteks steak'i küpsetamise kohta ja oli üldse tore õhtu.

Sellest järgmine Tinderi kogemus oli veelgi parem. Suve alguses saime seal siis nö. tuttavaks ühe kutiga, kes on pärit Saksamaalt, aga elab ja õpib nüüd siin LA's. Kuna vahepeal oli meil teadagi palju probleeme elukohaga, siis sai sellest ka paljudega räägitud ja ka abi/nõu küsitud. Tema oli valmis meid kõiki 6t tüdrukut oma diivanile mahutama, kui me peakski katuseta jääma. Üldsegi tundus ta super sõbralik ja abivalmis, kuigi polnud me näinud temast ühtegi pilti ega teadnud midagi, kuid sellegipoolest tahtsin temaga huvipärast väga kokku saada. Siin on see uute inimestega kohtumine lihtsaimast lihtsam ikka. Suve keskel läks ta natukeseks ajaks tagasi Saksamaale, kuid LAsse tagasi tulles võttis uuesti ühendust. Ja jällegi parim ajastus, kuna olime jälle kodutud. See nägi siis välja niimoodi, et pidime neljapäeval minema Triinuga tööle Pieri iganädalasele kontserdile mingi klubi uue peo flaiereid jagama. Peale seda pidime siis õhtul oma asjad võtma ja ennast Venicele Chrisi ja Fredriku juurde toimetama (polnud neid varem kohanud..) Läksime pärast veel neljakesi välja ka, et veits tutvust teha, et kes kellega nüüd siis koos elama hakkab. Chris on siis sakslane ja Fredrik norrakas, mõlemad väga toredad euroopa kutid, kes õpivad LAs. Nad elavad väikses rannamajas, mis on põhimõtteliselt nagu ühe suure toaga, millel avatud köök ja katusealune magamiskorrus. Hommikul ärkasime selle peale, kui  toa olid vallutanud veel lisaks 3 kutti, nad siis ka norrakad. Triinu pidi tööle minema (üks norra kuttidest viskas ta oma katuseta Mustangiga tööle ära..) ja ma jäin üksinda mõtlema, mida oma päevaga pihta hakata, pidin töötama alles õhtul. Otsustasin viisakusest neilt jalust ära minna, Chris siis pakkus, et võib mind linna ära viia, kuna läheb ise nagunii postkontorisse (nende kodu meie promenaadist 45 min jalutuskäigu kaugusel) Spontaanselt sõitsime LAsse, teepeal võtsime värskenduseks smuutid, mis on parimad, mida ma kunagi saanud olen. Jõudsime siis välja kohta nimega The Getty Center, mis on park/galerii/muuseum/keskus mägede otsas, kust on parim vaade üle LA. Peale seda käisime ühes pargis, mis oli super ilus ja puhas ja vaikne ning pühendatud mediteerimisele. Seal olid esindatud ka mitmed usud ning oli üldse huvitav. Peale seda parki otsustasime kuskilt süüa crabida, kuna pidin varsti tööle minema. Sõitsime Malibusse, võtsime parimat Thai foodi ja istusime ookeani äärde kividele surfareid ja laineid vaatama. Kokkuvõttes sai sellest üks perfect hangover day, parim mida oleks võinud tahta. Aa Chris muidu üritas mu blogi google translate'iga lugeda, haha - sorry, ma endiselt ei viitsi ennast kokku võtta, et inglise keeles postitada (ilmselgelt ei suuda eestikeelsetki pidada..) Aga sellele ma olen uskumatult tänulik, et temaga tuttavaks sain. Ta on tõesti üks äärmiselt huvitav ja inspireeriv inimene, lugusid tema reisidest võiks kuulata lõpmatuseni. Lisaks on ta mulle näidanud palju uusi huvitavaid kohti, kuhu ma suve jooksul veel sattunud pole. Näiteks sõitsime ühel õhtul Mulholland drive'l, kes viitsib see guugeldab. Sealt on näha jällegi kõikjale - Hollywood, LA downtown ja muidu ilus vaade. Sealt tagasi Santa Monicasse tulles sõitsime läbi Hollywoodi ja Beverly, samuti näitas ta mulle ära kurikuulsa Hollywood Bowli, mis tol õhtul oli ülerahvastatud, kuna oli toimumas Rihanna ja Eminemi ühine kontsert. Siis ühel õhtul käisime LA downtownis Ace Hotel rooftop baaris, kus võtsime paar kokteili ning lihtsalt nautisime live muusikat ja sõnatuks võtvat vaadet. Seal baaris vaadates neid kõrgeid hooneid ja kõike ümbritsevat tundus see kõik lihtsalt uskumatu, see on ju see, mida ma suu ammuli seriaalidest ja filmidest näinud, vaadanud olen (eriti meenus seriaal 'Suits') Raske on händlida neid emotsioone, mis siin tekivad! Ja kõik on alles ees. Lõpetuseks lisan mõned pildid ja unistan omaette edasi. Live the life you love and love the life you live!

Triinu esimene sõit rollercoasteriga!

fatfatfat from Barney's Beanery, üks päris äge spordibaar, kus ma töötasin paar nädalat hostessina

hahaha - have to get it!

ja saabki meie aeg ümber selles aroomses poes

ikka rotin Triinult pilte, ise ei viitsi ju tuunida.. eniveis üks väike osa meie iga vahetuse lõpu ülesannetest - poe korrastamine ja kõige voltimine, silumine

nii rebelid euroopa pliksid, paberkotist jooki välja kallamas

ei saa üle ega ümber, on lihtsalt parim asi!!

hahaha, wc for shorties

kohustuslik shoping Victoria Secretsis

cheers to the USA calories

no words needed

Bungalow - the club of the longest lines

just can't get enough of this sunlight and those palm trees

meie viimane kodu Santa Monicas - on 4th and Montana!! luxx

how cute can one be! 

Eurooplaste chill beach house Venicel

little cute alarm clock in the mornings

Triinu toob kiisu Eestisse

hahaha, parim pilt meie kaunitarist Fichist!

cutiepies! See pilt tehtud vahetult enne seda, kui Prince jooksu pani. Kutid olid kodust ära läinud ja meil muidugi uksed pärani lahti, sest toas oli kuum ja värav on seal ka koguaeg lahti. Ühel hetkel vaatasime, et Prince'i pole. Nojah normaalne, ma jooksin siis teda tänavatele otsima, küsisin inimestelt ja ei midagi, kuni kaks väikest hispaania pliksi ütlesid, et nende ema just püüdis kinni ühe. Polnud midagi kaotada, läksin siis nendega kaasa ja leidsin nende aiast Prince'i. Huhhh, läks hästi, see koer pole isegi kuttide oma, vaid nad vist hoiavad sugulase koera vm. Süda jättis mõned löögid vahele küll, et kutid lahkelt pakuvad öömaja ja meie kaotame nende koera ära. Prince on tegelikult mitu korda ära jooksnud, aga hirmus oli ikka. Lõpp hea kõik hea

vaade LA'le The Getty Centerist

rõõmsad pliksid nautimas viimaseid päevi oma kalllis kodurannas

Pacific Ocean - I love you!

veel ja veel ja veel koduranda, vaade Santa Monica Pierilt

ikka peab USA lifeguardiga ju tutvust tegema

Mulholland drivel

oh sweet LA, you aren't that big at all

Great night at the Ace Hotel rooftop bar - Thaanks Chris!! :)

miljoni dollari vaateks võib seda nimetada küll

Selle pildiga võtaksin lühidalt kokku meie selle suve elukohad, pilt Rescue Ray'st iseloomustab seda vägaa hästi. Kui suve alguses siia jõudsime, peatusime ühe öö hostelis ning hommikul asusime otsima elukohta terveks suveks. Leidsime apartmendi, mis asub 6dal tänaval ehk siis ainult 6 plokki rannast ehk siis ideaalne asukoht. Kui sealt meid välja visati, kolisime 14dale. Kui meid sealt välja visati, siis couchsurfisime paar ööd jälle juhtumisi 6dal esimese elukoha lähedal. Kui tuli aeg sealt lahkuda, siis kolisime üldse randa Dave'i juurde, mis on rannale lähemalgi veel kui 1. tänav ehk siis Ocean front walk. Kui meid sealt vahepeal minema kupatati, olime ühe öö kaksikute Christiani ja Peteri juures Malibus Agoura Hillsis ja mõned ööd Westwoodis töökaaslase juures frat house's. Kui me rannast lõplikult minema kolisime, peatusime mõned päevad Venicel Chrisi ja Fredriku juures (Eurooplased, wuhuuu!), mis siiamaani on olnud variantidest kõige coolim. Sealt liikusime edasi (või siis tagasi Santa Monicasse) uue Scotti juurde, kes elab on 4th and Montana, mis on samuti üli super asukoht. Siin pidime ka alguses vaid mõned ööd couchsurfima, aga saame hoopis jääda lõpuni välja, kuni sõpsid Eestis siia jõuavad, kellega siis Californiast edasi trippima hakkame. Nende elukohtade otsimine on olnud paras peavalu, aga samas kogemus missugune - oleme kohanud tänu sellele palju rohkem uusi ja huvitavaid inimesi. Oleme olnud olukorras, kus tõesti otseses mõttes kodutud, istunud oma seitsme asjaga käed süles pargis ja mõelnud, et mis nüüd edasi. Oleme kolinud hetke ajel app'ist nimega Tinder leitud täieliku võhivõõra juurde, kellest teame vaid ta hüüdnime ja telefoni numbrit. Oleme töölt koju tulles leidnud oma asjad pakitult kodu ukse tagant. Jaaa ma võiksin veel ja veel jätkata, neid kolimisi ja peatuseid mitmes erinevas kohas tuleb selle alles jäänud aja jooksul kindlasti veelgi. Aga tänks kõigile, kes meid hostinud on, we have had loads of fuuun! Ütleks küll, et arvestades seda yolotamist ja mitte mingit kindlat planeerimist on meil päris hästi vedanud ja sellepärast arvan ka, et see pilt Rays sobib siia kui valatult. Heads up - järka postitus on kiire tulema (loodetavasti, haha)

Draft

Ehk nagu postituse nimi ütleb, siis see on mul valmis kirjutatud tegelt juba mitu nädalat tagasi, aga on jäänud postitamata. Enne kui uue peale panen, avaldan selle ka. Suht mõttetu tegelt, aga who cares.

Meil oli siin äike. Sellest unustasin eelmises postituses kirjutada. See oli küll nüüdseks juba poolteist nädalat tagasi, aga tahan sellest siiski kirjutada. Venice beach, see rand kus põhivärk toimus, on meile nö teine kodurand, Santa Monicast jalutuskäigu kaugusel.  Meie olime sel hetkel kodus, kui müristas. Kuulsime seda ainult paar korda ja olime meeega üllatunud, sest vihma ei sadanud ja ilm oli nagu ilus. Toakaaslased olid ka hämmingus, sest Californias ei mürista ega saja suviti. Ka see kestis vaeva paarkümmend minutit, taevas võibolla vaid korraks kiskus tumedaks. Eniveis, kuulsime siis paar kärtsumürtsu ja kogu lugu. Järgmine päev loeme uudiseid, et siin olevat olnud kõva äikesetorm jne. MIS KUS?! Ju see oli siis kohalike jaoks kõva äike?! Huvitav mis nad siis teeks, kui Eesti suve äikest kuuleks/näeks, haha. Ise imestasin igatahes, et sellisest pisiajast Eestiski kirjutati. Ka meie toakaaslane Dave ja Peter ütlesid selle kohta, et ''of all the things there is to write about?!''

http://losangeles.cbslocal.com/2014/07/27/lightning-strikes-9-people-on-venice-boardwalk-sets-off-power-outage/#.U9V06C-oEvc.twitter

http://elu24.postimees.ee/2869779/california-rannas-hukkus-pikse-tottu-uks-inimene-ning-13-sai-kannatada

Lisaks sellele nägin ma ükspäev kuulsust. Kõndisin promenaadil, kui ühe kaubanduskeskuse ees olid turvad, punane vaip, limusiinid jne. Mõtlesin siis, et oh lahe, huvitav küll kes siin nüüd siis on, Santa Monicas ju palju võtteid tehtud ja see kuulsuste seas popp linn, nagu räägitakse. Läksin siis natukene lähemale ja keda ma nägin - Grumpy Cat!! tegelt kaa, mul oli üksinda liiga naljakas, kui nägin kõiki neid eufoorias inimesi, kes temast paaniliselt pilte ja videosid üritasid teha, haha

Where did all this time go?

Let the last month begin!

Eelmine sissekanne on liiiiga kaugel, ma väga vabandan ja üritan nüüd võimalikult palju kirja panna kõigest sellest, mis siin toimunud on. Elu on meil siin igatahes kirju ja ausalt pole olnud mitte kuidagi aega ega võimalust blogida. Ma pole saanud isegi kellegagi skypeda, mida tahaks kohe vägavägaa teha. 15. Juulil olen üritanud blogimisega jätkata, aga üks sissekanne on naljakalt poolikuks jäänud. Kuna ma suht lazy ja paljupalju on kirja panna, siis kopin selle alustuse siia ja jätkan sealt, kust pooleli jäin haha. Praegusel hetkel igatahes tundub, et meie elu muutub jälle natukene stabiilsemaks ja ehk on rohkem aega teid meie tegemistega kursis hoida, nii palju kui meil seda aega siin üldse veel jäänud on (ma ei taha siit mitte kunagi tegelikult ära minna, kui keeruline ja raske meil siin ka ei oleks)

15. juuli - Ei teagi kohe, kust alustada. Meie see eluke on siin ikka nii kreisi, et seda ei oskaks ilmselt uneski näha. Enam ei ela me mitte päev korraga, vaid pool tundi korraga, kuna kogemused näitavad, et ka paari minuti jooksul võivad asjaolud muutuda nii kapitaalselt, et kõik plaanid on pea peal. Eniveis, ma praegu tegin meie uuele hostile Dave’ile ja Triinule õhtusöögi, kuna nad on mõlemad tööl, aga minul oli põhimõtteliselt vaba päev. Söök on valmis ja ootan neid nüüd, teen seda blogi sissekannet seni, kuni kumbki neist koju jõuab. Sõna ’kodu’ muutub järjest naljakamaks, sest praegu on meil siia USAsse saabumisest alates juba 5s öömaja, haha. Igatahes viimases pikemas postituses ma vist näitasin pilte meie ’uuest kodust’ ja rääkisin sellest. Seda meil nüüd enam alates möödunud esmaspäevast ei ole. Keegi naabritest otsustas kukke mängida ja ütles landlordile, et Sam (tolle korteri rentnik) sublease’is (all-rentis?!) oma korteri meile. Seega pandi siis meid omakorda jamasse olukorda ehk siis visati päeva pealt välja, kuna muidu ähvardas landlord Sam’ilt korteri ära võtta. Ajasime siis neid asju mis me ajasime, saime poole kuu üüri + deposiidi tagasi, kuna me ainult pool kuud seal korteris olla jõudsime. Hakkasime siis kõik uut elukohta kiiresti otsima, nii uut rendikat kui ka couchsurfingut (sest päeva pealt uue rendika leidmine tundus ilmvõimatu). Samuti oli poole raha tagasisaamisega probleeme (asjasse oli ka seotud see sama Anya, kelle korteris me USAsse saabudes natukene aega elada saime, sest Sam oli tema tuttav). Viimase päeva hommikul ärkasime siis kõik mega vara ja hakkasime asju pakkima. Me saime reaalselt pühap hilisöösel teada, et peame esmasp hommikul välja kolima. Siis helistasin Anyale, et enne me ei liigu, kui ülejäänud raha käes on. Ta muidugi seletas, et ta peab tööle minema ja pole aega, aga lõpuks nõustus siis minuga kokku saama. Tagasiteel Euclidi tänava koju helistas keegi Sam. Aa ma ei tea kas ma seda olen maininud, et ma olen siin Maribel. Kui alguses korterit siin USAs üldse otsisime, siis ilmvõimatu leida midagi 6le ja ütlesime, et meid on tegelikult 3. Ja kui siis kortereid vaatamas käisime, oli meilides enne mainitud nimesid Marii, Jana ja Maribel. Aga kuna nad olid nö kolmekesi ja me Triinuga liitusime kahekesi, siis mõtlesime, et oleks aus, kui kumbki meist ka kortereid näeks. Ehk siis kumbki meist pidi mängima Maribeli. Segane jutt haha. Eniveis, kui siis tagasi Euclidi kõndisime Triinuga, helistas Maribeli telefonile (see oli mul kaasas, sest ma sain Anyaga kokku Maribelina) see keegi Sam. Ütlesin, et helistan tagasi, kui kodus olen, sest tänaval oli lärmakas. Ülejäänud kodutee siis imestasin, et kust see Sam (eeldasime siis, et see on see tegelik omanik, kelle korteris elasime tol hetkel) Maribeli numbri sai ja miks helistab üldse. Koju jõudsime, siis helistasime talle tagasi, ta uuris viisakalt, et kas oleme uue koha leidnud kus elada jne. Rääkisime veel sellest Euclidi korterist ka. Ta rääkis küll muidugi täiesti vigast inglise keelt, aga kuna tal oli mingi hispaaniapärane nimi, Samuel something, siis ei imestanud ja kuidagi veerides arvasime, et saime üksteisest ilusti aru. Kui siis alguses Anya käskis meil esmaspäeva lõunaks välja kolida, siis selle Samiga kuidagi jäi jutt, et võime teisipäeva hommikuni olla, kuna olime kõik tööl ja ei olnud oma asjadega kuhugi rännata. Kuna järgmiseks päevaks oli siis uut katust pea kohale vaja, hakkasime kõik esialgu couch surfingut otsima, sest samal päeval kohe uut rendikat väga ei leia. Läksime siis kõik rahumeeli tööle ja kui kuskil 5 ajal me Triinuga lõpetasime, oli Marii mulle mitu sõnumit saatnud, et kaklevad Euclidis selle Anyaga, et miks meie asjad ikka veel seal on. Kui siis kippelt sinna jõudsime, olidki pooleldi pakitud kohvrid ja asjad juba korterist välja tõstetud. Nagu välja tuli, siis see Sam, kellega meie olime telefonis rääkinud, ei olnud mitte see sama korteri omanik Sam, vaid keegi suvaline ameerikalikult juhuslikult korteri omanikuga sama nimega. Kui tõenäoline see on palun, et meile helistab keegi Sam, kes oli siis netis Maribeli kuulutust näinud, et otsime uut kodu ja räägib nii vigast inglise keelt, et nõustub kõigega, mida meie väidame (ehk siis kui küsisime, et kas võime Euclidis veel ühe öö olla, tuli vastuseks a.la ’si-si, claro’). No lihtsalt absurdne oli see olukord, kuidas sellised kokkulangevused juhtuvad. Eniveis olime siis peale tööd oma asjadega lageda taeva all ja polnudki kuhugi minna. Marii sõber Abel tuli siis meile oma kaubikuga järgi ja viskasime aga jälle oma asjad peale.  Meil on siin ranna juures üks uus hästi ilus park, mis on õhtuti tuledes ja üks minu ja Triinu lemmikuid kohti siin. Abel viis meid Triinuga siis sinna, hiljem näete ka pilte, kuidas kas preilit keset parki oma kodinatega pesitsevad. Ma helistasin siis ühele couch surfingu hostile, et kas ta on nõus mind ja Triinut kohe samal päeval võtma ja teised pliksid võtsid neljakesi hosteli. Õhtusöögiks tegime kodututele omaselt väikse mäkitiiru ja siis istusime ja ootasime seal oma uut hosti. Hostiks oli siis Tony, kes iroonilisel kombel elas meie vana kodu kõrval, kust siis Anya meid esimest korda välja viskas. Tony oli hästi sõbralik ja külalislahke, veetsime tema juures diivanil siis 2-3 ööd, samal ajal pidevalt uut elukohta otsides. Ka töökaaslased ei jõua ära imestada, kus iganes me siin ka ööbinud ja pesitsenud juba ei ole. Päris tihe küsimus juba, et noh kus te siis nüüd kah pesitsete jne.

Peaaegu kuu aega tagasi hakkas Santa Monicas pihta uus üritus nimega Twilight Concerts. See toimub Pieril iga neljapäeva õhtul ja iga kord on seal uus esineja. See on kõigile tasuta ja väga populaarne, selleks ajaks koguneb rand paksult rahvast täis. Igatahes esimene kontsert oli seal nüüdseks siis juba 4 nädalat tagasi, oh jummmmel kuhu kogu see aeg nüüd kadunud on, tsiiis. Seal käisime siis Scotti ja Seaniga, käisime esimest korda ka pieri vaaterattal. Ja sellega seoses meenub nüüd, et rääkisin seal Seanile, kuidas me delfiine nägime ja ta ütles, et neid siin koguaeg näha. Ehk siis jälle üks asi, millest ma kirjutanud ei ole – ühel päeval, kui Triinuga rannas olime, olid mega suured lained ja me nägime delfiiiiine!!! Ma olen sellest endiselt üli vaimustuses, nad olid niii lähedal, et peaaegu inimeste keskel. Nüüdseks oleme neid juba veel mõni kord näinud, endiselt on see lihtsalt niii üliülim, et vabas looduses neid tegelt ka kohata võib. Aga sellest kontserdist siis, kui sealt Triinuga Euclidisse ’koju’ hakkasime kõndima, möödusime ühest rannamajast kus oli pidu vm tol hetkel. Lihtsalt möödudes sai kontakte jagatud ja päris tore on see spontaansus vahel ikka, sest nende samade juures me nüüd siin rannamajas rõõmsalt elamegi. Kui couch surfingu hosti juurest oli aeg edasi liikuda (couch surfingus pakutaksegi öömaja vaid paariks õhtuks), ei olnud meil endiselt uut kohta leitud, kuhu kolida ja siis see sama kutt Dave meid lahkelt ’paariks ööks’ enda juurde võttiski. Alguses oli meid tüdrukuid kokku siis 6, kellest 2 rentisid omale väikse korteri, 2 elavad oma töökaaslase juures ja meie siis nüüd siin. Kuna kahekesi üsna võimatu midagi taskukohast siin omale leida (võrdluseks niipalju, et Santa Monica siin ookeani kaldal on tunduvalt kallim LA downtownist ja ka Beverly Hillsist), siis sai paarist ööst nädal, nädalast paar ja nüüd tegime juba diili, et oleme siin suve lõpuni. Pärast postitan ka palju pilte, aga pm Dave’i korter on ikka üüüli tilluke. Päris tihti, peaaegu 24/7 viidavad siin aega ka tema kaksikutest sõbrad Christian ja Peter ning vahel harva käib ka veel kolmas sõber. Siis on Dave’l veel koer Yuki ja ka kaksikutel on koer Ray. Ehk siis mõned õhtud/ööd elame me siin ühes toas mina ja Triinu + 3 kutti + 2 koera.. Enamik öid oleme siin siiski vaid mina, Triin ja Dave. Aga sellest veel niipalju, et Dave loovutas meile oma voodi ja magab siiamaani diivanil, mis on üli väike! Vot sellised sõbrad oleme siit omale saanud, kes loovutavad oma korterivõtmed ja voodi kahele võhivõõrale inimesele. Nüüdseks oleme selle ülerahvastatusega juba ära harjunud ja Pärnus kolime kokku ühte tuppa, kuna ei oska eraldi tubades enam elada, samuti otsime meiega samasse tuppa ilmselt veel roommate’tse, eeldatavalt kutte, sest muidu on liiga palju ruumi ja privaatsust.

Ma üritan nii palju kirja panna kui meenub, päris raske. Igatahes, kui siia Dave’i juurde end sisse seadsime siis mõtlesime, et see on paariks päevaks vaid ja küll me uue elukoha otsime omale. Yeah right, nüüdseks juba pm kuu aega siin elanud ja jäämegi suve lõpuni siia. Otsisin craigslistist meile õhkmadratsid ka, et Dave päris kreeka eeks ennast ei magaks siin diivanil. Muidugi sai paika pandud mõned piirid ja diilid ka. Nimelt käisime eelmise nädala teisipäeval neljakesi O’Brian’i iiripubis ja teepeal naljatasin Triinule, et meil on vedanud, et Dave’il neiut pole. Muidu ilmselt ei elakski nii kergelt siin tema kodus. Pubi oli täiesti tühi ja ei olnud väga meie masti muusika, otsustasime kolmekesi koju jalutada, Dave aga jäi sinna ühe neiuga kauemaks. Kui hakkasime end kella 1-2 ajal magama sättima, tuli Dave’ilt Christianile aga sõnum, eeet pliis otsige endale tänaseks 15 minutiga uus öömaja.. Nojah, tema kodu siiski, võtsime siis oma viis asja ja sõitsime Christiani koju Malibusse, Agoura Hills’i. Supeer ilus koht! Kahju ainult, et sinna öösel minema pidime ja veel rohkem kahju, et hommikul kell 8 juba tagasi sõitma pidime hakkama, sest mul oli vaja tööle minna. Video sellest kohast, kui hommikul Santa Monica poole tagasi sõitsime - https://www.youtube.com/watch?v=GMpaFmlC6Wo 

Igatahes nüüd on meil diil selline, et maksame 100 doltsi nädalas ja saame jagada kuttidega tuba rannamajas. Esimestel päevadel, kui nautisin seda haruldast hetke, et üksi kodus sain olla. Video siis meie toast/kodust, mida me siin kõik perekondlikult jagame. Seltsis segasem?! - https://www.youtube.com/watch?v=2c_1etukrj0 

See diil igatahes on iseenesest päris hea, sest kõik asjad on käe-jala juures ja ’kodus’ oleme nagunii minimaalselt, katus on pea kohal ja raha peaks ka nagu rohkem alles jääma. Paar korda oleme ka töökaaslastega välja käinud ja kui Dave’il on külalisi oodata, siis oleme ööbinud ühe töökaaslase - iiri kuti Chrisi juures, kes elab Westwoodis frat house’s. See asub tänaval, kus on järjest reas igast korbimajasid, täiesti nagu ameerika filmides. Seal Chrisi majas elab nt ligi 50 inimest, kellest 10+ on iirlased. Majast üle tee asub aga haigla, kus kuuldavasti heitis hinge Michael Jackson. Sinna ilmselt satume veel suve jooksul, nad lubasid lahkelt seal chrashida, kui meid enda kodust viisakalt tänavale tõstetakse jälle mõnel õhtul.

Millest siis veel kirjutada.. Dave muutub juba kärsituks, ma peale tööd mainisin talle, et tahaks täna jälle Malibu poole veits longboardida (kui esimest korda sõitmas käisime siis mõtlesin, et miks ma seda alles nüüd avastan?! Sõitsime Santa Monica ranna promenaadi mööda Malibu poole, rannatee lõpuni, mis on mingi ligi 4 miili üks ots ehk siis kuskil 6-7 km vist. Siis passisime tükk aega rannas, kuna tal telefonis selline app, mis taevasse suunates näitab ära, mis täht kuskil asub ja mida tähendab – kõik tähtkujud, planeedid jne – üliii huvitav, (Jepp mõtlesin sinust siis Heelika, vähe ei meeldiks sulle see, haha)) Igatahes natukene siis ka tööst – see on vist siiani kõige stabiilsem ja kindlam koht/tegevus, mis meil siin on. Vahepeal naersime, et päris luuserid ikka pole, sest hoolimata sellest, et elukohta ei olnud, oli mul nt vähemalt 2 töökohta, lol. Peale Abercrombie sain siis veel tööle Barney’s Beanery’sse. See on üks päris popp baar/pubi, neid on siin päris palju, LA’s vist mingi 6 kohta. Pole seal kordagi ise niisama istumas käinud, aga alati on see rahvast täis, ükskõik kuna mööda oleme kõndinud, kas siis hommikul või õhtul. Ma kandideerisin suht ükskõik mis töökohale, aga sain hostessiks. Ehk siis juhatan inimesi lauda ning jutustan nendega ja pakun headparemat, kui nad järjekorras tigedaks muutuma hakkavad. Kandideerisin sinna tegelikult juba juuli alguses, aga dokumendid saime alles nüüd korda, ehk siis mul seal aega ainult kuu aega töötada, lahe..

Neljapäeval mõtlesime Triinuga end natukene hellitada, kuna me polegi siiamaani veel kahekesi väljas käinud. Alati on suuremad seltskonnad või peale tööd kuskile kiiruga minek jne. Neljapäeval siis Dave hoiatas juba lõuna ajal, et peame täna kuskil mujal ööbima. Läksime siis kahekesi välja ja küsisime Chrisi käest ka ilusti öömaja frat house’s. Alguses käisime sushit söömas ja otseloomulikult ka Yogurtlandis, mis lihtsalt on vaieldamatult parim eksisteeriv asi.  Peale seda haarasime poest ühe Sangria ja kui Chris töö lõpetas, sõitsime Westwoodi. Polnudki sinna varem nagu sattunud, tundub väike aga väga lahe linnake. Kutid frat house’st nt rääkisid, et filmi ’Sex tape’ premier oli ka Westwoodis, kus võis siis kohata ka nt Cameron Diazi ja teisi, kes seal filmis näitlevad. Mhmhmhh, kohe läks see kino ka to do listi!! Järgmisel päeval sõitsime sealt edasi Beverly Hillsi, kuna tööni oli palju aega ja polnud seal nagu tükk aega juba käinud kaa. Tegime täieliku Ameerika päeva omale, hommikusöök oli meil In-N-Out burgeris, vahepeale väike jääkohv Starbucksis ja edasi Cheescake factory’sse, mis on lihtsalt täiestiiii uskumatu koht. Sõime enda maod muidugi lõhki, aga ei jõua oodata, kuni sinna tagasi. Seal on toiduvalikust lihtsalt kõike ja need söögid mida me proovisime, olid lihtsalt jumalikud!

Nii, ma olen seda postitust nüüd mitu päeva siin venitanud ja kirjutanud, ma ei hakka seda isegi üle lugema, vabandused segaduse pärast. Vast saate mingisugusegi ülevaate meie siinsest elust, panen juurde ka veel palju pilte ja mõne video. Elu on seiklus ja seda me ju siia tegema tulime! Peace, I’m out ♥

pilt tehtud meie uue kodu ees rannas, how cool is that

Vaade Pieri tillukeselt vaaterattalt

Kõik see tervislik ja hea ja odav, mida ma Eestis niiinii väga igatsema hakkan

Yogurtland - no words needed

Neiud rõõmsad Tongva pargis vaba õhtut nautimas. Jällegi hetk, kus ei oleks võinud ette ka kujutada, kus me paari päeva pärast omadega oleme

Kui tahad näha inimese tõelist palet, mine temaga reisile.. ♥

Siinsed päikeseloojangud, oh man..

Aaaand we're moving, päästja Abel oma valge kaubikuga meid jälle transportimas 

See hetk, kui sõna otseses mõttes pole oma kodinatega mitte kuhugi minna

Jaaa meie uus kodu

Yuki ja Ray, meie kullakesed! Mõlemad siis adopted puppies, üks Dave'i ja teine Christiani oma :)

Üks sellistest hommikutest kui neiud laiutavad voodis, üks kutt magab toas diivanil ja teine terrassil

Dave ja Yuki, no words needed..

Meie väike valge majake rannas, paremat asukohta annab soovida

Kui Rayl osad aroomid üle pea käima hakkavad

Little adopted puppy Ray 

Christian Shenouda photography - Meie tripp Malibu El Matador'i randa

need koopad olid tegelt suured ja palju rohkem laineid ja vett täis, sp ei roninud ka telefonidega sinna sisse. Seal olid igasugused mereelukad, krabid ja krabibeebid, Capten Jack Sparrowid jne. Tegelikult oli päris jube (aga ülii vinge), me läksime Triinuga kahekesi läbi kahe koopa, millede vahel oli teine rand, poisid jäid asjadega esimesse randa. Ühel hetkel hakkasid lained tõusma ja siis tuli juba vetelpääste, kes kõik turvaliselt läbi koobaste esimesse randa tagasi suunasid. 

Dave'i osav panoraam

Saime Malibul parkimistrahvi, haha

Tegelikult on kõik fun ja me nõrgad neiud pole, tuleme kõigest ilusti välja!

Korbimaja Westwoodis peojärgsel hommikul. See tumba seal laua peal on kohtuniku troon, kes joomismängu käigus jagas välja karistusi suvel tehtud tegude eest

kui ühel hetkel mängu käigus avastad, et kuulid moodustavad peaaegu Eesti lipu

Frathouse

haigla, kus kuuldavasti tegi oma viimase hingetõmbe Michael Jackson

Koguaeg ei paista päike

L.A downtown

how high is high?

Walt Disney Concert Hall

In-N-Out, best burger 

Cheescake Factory - best place on earth! Toiduvalik on lihtsalt uskumatu ja iga suutäis on taevalik!

They say, it doesn't rain here..