Maria travels: Where did all this time go?

Let the last month begin!

Eelmine sissekanne on liiiiga kaugel, ma väga vabandan ja üritan nüüd võimalikult palju kirja panna kõigest sellest, mis siin toimunud on. Elu on meil siin igatahes kirju ja ausalt pole olnud mitte kuidagi aega ega võimalust blogida. Ma pole saanud isegi kellegagi skypeda, mida tahaks kohe vägavägaa teha. 15. Juulil olen üritanud blogimisega jätkata, aga üks sissekanne on naljakalt poolikuks jäänud. Kuna ma suht lazy ja paljupalju on kirja panna, siis kopin selle alustuse siia ja jätkan sealt, kust pooleli jäin haha. Praegusel hetkel igatahes tundub, et meie elu muutub jälle natukene stabiilsemaks ja ehk on rohkem aega teid meie tegemistega kursis hoida, nii palju kui meil seda aega siin üldse veel jäänud on (ma ei taha siit mitte kunagi tegelikult ära minna, kui keeruline ja raske meil siin ka ei oleks)

15. juuli - Ei teagi kohe, kust alustada. Meie see eluke on siin ikka nii kreisi, et seda ei oskaks ilmselt uneski näha. Enam ei ela me mitte päev korraga, vaid pool tundi korraga, kuna kogemused näitavad, et ka paari minuti jooksul võivad asjaolud muutuda nii kapitaalselt, et kõik plaanid on pea peal. Eniveis, ma praegu tegin meie uuele hostile Dave’ile ja Triinule õhtusöögi, kuna nad on mõlemad tööl, aga minul oli põhimõtteliselt vaba päev. Söök on valmis ja ootan neid nüüd, teen seda blogi sissekannet seni, kuni kumbki neist koju jõuab. Sõna ’kodu’ muutub järjest naljakamaks, sest praegu on meil siia USAsse saabumisest alates juba 5s öömaja, haha. Igatahes viimases pikemas postituses ma vist näitasin pilte meie ’uuest kodust’ ja rääkisin sellest. Seda meil nüüd enam alates möödunud esmaspäevast ei ole. Keegi naabritest otsustas kukke mängida ja ütles landlordile, et Sam (tolle korteri rentnik) sublease’is (all-rentis?!) oma korteri meile. Seega pandi siis meid omakorda jamasse olukorda ehk siis visati päeva pealt välja, kuna muidu ähvardas landlord Sam’ilt korteri ära võtta. Ajasime siis neid asju mis me ajasime, saime poole kuu üüri + deposiidi tagasi, kuna me ainult pool kuud seal korteris olla jõudsime. Hakkasime siis kõik uut elukohta kiiresti otsima, nii uut rendikat kui ka couchsurfingut (sest päeva pealt uue rendika leidmine tundus ilmvõimatu). Samuti oli poole raha tagasisaamisega probleeme (asjasse oli ka seotud see sama Anya, kelle korteris me USAsse saabudes natukene aega elada saime, sest Sam oli tema tuttav). Viimase päeva hommikul ärkasime siis kõik mega vara ja hakkasime asju pakkima. Me saime reaalselt pühap hilisöösel teada, et peame esmasp hommikul välja kolima. Siis helistasin Anyale, et enne me ei liigu, kui ülejäänud raha käes on. Ta muidugi seletas, et ta peab tööle minema ja pole aega, aga lõpuks nõustus siis minuga kokku saama. Tagasiteel Euclidi tänava koju helistas keegi Sam. Aa ma ei tea kas ma seda olen maininud, et ma olen siin Maribel. Kui alguses korterit siin USAs üldse otsisime, siis ilmvõimatu leida midagi 6le ja ütlesime, et meid on tegelikult 3. Ja kui siis kortereid vaatamas käisime, oli meilides enne mainitud nimesid Marii, Jana ja Maribel. Aga kuna nad olid nö kolmekesi ja me Triinuga liitusime kahekesi, siis mõtlesime, et oleks aus, kui kumbki meist ka kortereid näeks. Ehk siis kumbki meist pidi mängima Maribeli. Segane jutt haha. Eniveis, kui siis tagasi Euclidi kõndisime Triinuga, helistas Maribeli telefonile (see oli mul kaasas, sest ma sain Anyaga kokku Maribelina) see keegi Sam. Ütlesin, et helistan tagasi, kui kodus olen, sest tänaval oli lärmakas. Ülejäänud kodutee siis imestasin, et kust see Sam (eeldasime siis, et see on see tegelik omanik, kelle korteris elasime tol hetkel) Maribeli numbri sai ja miks helistab üldse. Koju jõudsime, siis helistasime talle tagasi, ta uuris viisakalt, et kas oleme uue koha leidnud kus elada jne. Rääkisime veel sellest Euclidi korterist ka. Ta rääkis küll muidugi täiesti vigast inglise keelt, aga kuna tal oli mingi hispaaniapärane nimi, Samuel something, siis ei imestanud ja kuidagi veerides arvasime, et saime üksteisest ilusti aru. Kui siis alguses Anya käskis meil esmaspäeva lõunaks välja kolida, siis selle Samiga kuidagi jäi jutt, et võime teisipäeva hommikuni olla, kuna olime kõik tööl ja ei olnud oma asjadega kuhugi rännata. Kuna järgmiseks päevaks oli siis uut katust pea kohale vaja, hakkasime kõik esialgu couch surfingut otsima, sest samal päeval kohe uut rendikat väga ei leia. Läksime siis kõik rahumeeli tööle ja kui kuskil 5 ajal me Triinuga lõpetasime, oli Marii mulle mitu sõnumit saatnud, et kaklevad Euclidis selle Anyaga, et miks meie asjad ikka veel seal on. Kui siis kippelt sinna jõudsime, olidki pooleldi pakitud kohvrid ja asjad juba korterist välja tõstetud. Nagu välja tuli, siis see Sam, kellega meie olime telefonis rääkinud, ei olnud mitte see sama korteri omanik Sam, vaid keegi suvaline ameerikalikult juhuslikult korteri omanikuga sama nimega. Kui tõenäoline see on palun, et meile helistab keegi Sam, kes oli siis netis Maribeli kuulutust näinud, et otsime uut kodu ja räägib nii vigast inglise keelt, et nõustub kõigega, mida meie väidame (ehk siis kui küsisime, et kas võime Euclidis veel ühe öö olla, tuli vastuseks a.la ’si-si, claro’). No lihtsalt absurdne oli see olukord, kuidas sellised kokkulangevused juhtuvad. Eniveis olime siis peale tööd oma asjadega lageda taeva all ja polnudki kuhugi minna. Marii sõber Abel tuli siis meile oma kaubikuga järgi ja viskasime aga jälle oma asjad peale. Meil on siin ranna juures üks uus hästi ilus park, mis on õhtuti tuledes ja üks minu ja Triinu lemmikuid kohti siin. Abel viis meid Triinuga siis sinna, hiljem näete ka pilte, kuidas kas preilit keset parki oma kodinatega pesitsevad. Ma helistasin siis ühele couch surfingu hostile, et kas ta on nõus mind ja Triinut kohe samal päeval võtma ja teised pliksid võtsid neljakesi hosteli. Õhtusöögiks tegime kodututele omaselt väikse mäkitiiru ja siis istusime ja ootasime seal oma uut hosti. Hostiks oli siis Tony, kes iroonilisel kombel elas meie vana kodu kõrval, kust siis Anya meid esimest korda välja viskas. Tony oli hästi sõbralik ja külalislahke, veetsime tema juures diivanil siis 2-3 ööd, samal ajal pidevalt uut elukohta otsides. Ka töökaaslased ei jõua ära imestada, kus iganes me siin ka ööbinud ja pesitsenud juba ei ole. Päris tihe küsimus juba, et noh kus te siis nüüd kah pesitsete jne.

Peaaegu kuu aega tagasi hakkas Santa Monicas pihta uus üritus nimega Twilight Concerts. See toimub Pieril iga neljapäeva õhtul ja iga kord on seal uus esineja. See on kõigile tasuta ja väga populaarne, selleks ajaks koguneb rand paksult rahvast täis. Igatahes esimene kontsert oli seal nüüdseks siis juba 4 nädalat tagasi, oh jummmmel kuhu kogu see aeg nüüd kadunud on, tsiiis. Seal käisime siis Scotti ja Seaniga, käisime esimest korda ka pieri vaaterattal. Ja sellega seoses meenub nüüd, et rääkisin seal Seanile, kuidas me delfiine nägime ja ta ütles, et neid siin koguaeg näha. Ehk siis jälle üks asi, millest ma kirjutanud ei ole – ühel päeval, kui Triinuga rannas olime, olid mega suured lained ja me nägime delfiiiiine!!! Ma olen sellest endiselt üli vaimustuses, nad olid niii lähedal, et peaaegu inimeste keskel. Nüüdseks oleme neid juba veel mõni kord näinud, endiselt on see lihtsalt niii üliülim, et vabas looduses neid tegelt ka kohata võib. Aga sellest kontserdist siis, kui sealt Triinuga Euclidisse ’koju’ hakkasime kõndima, möödusime ühest rannamajast kus oli pidu vm tol hetkel. Lihtsalt möödudes sai kontakte jagatud ja päris tore on see spontaansus vahel ikka, sest nende samade juures me nüüd siin rannamajas rõõmsalt elamegi. Kui couch surfingu hosti juurest oli aeg edasi liikuda (couch surfingus pakutaksegi öömaja vaid paariks õhtuks), ei olnud meil endiselt uut kohta leitud, kuhu kolida ja siis see sama kutt Dave meid lahkelt ’paariks ööks’ enda juurde võttiski. Alguses oli meid tüdrukuid kokku siis 6, kellest 2 rentisid omale väikse korteri, 2 elavad oma töökaaslase juures ja meie siis nüüd siin. Kuna kahekesi üsna võimatu midagi taskukohast siin omale leida (võrdluseks niipalju, et Santa Monica siin ookeani kaldal on tunduvalt kallim LA downtownist ja ka Beverly Hillsist), siis sai paarist ööst nädal, nädalast paar ja nüüd tegime juba diili, et oleme siin suve lõpuni. Pärast postitan ka palju pilte, aga pm Dave’i korter on ikka üüüli tilluke. Päris tihti, peaaegu 24/7 viidavad siin aega ka tema kaksikutest sõbrad Christian ja Peter ning vahel harva käib ka veel kolmas sõber. Siis on Dave’l veel koer Yuki ja ka kaksikutel on koer Ray. Ehk siis mõned õhtud/ööd elame me siin ühes toas mina ja Triinu + 3 kutti + 2 koera.. Enamik öid oleme siin siiski vaid mina, Triin ja Dave. Aga sellest veel niipalju, et Dave loovutas meile oma voodi ja magab siiamaani diivanil, mis on üli väike! Vot sellised sõbrad oleme siit omale saanud, kes loovutavad oma korterivõtmed ja voodi kahele võhivõõrale inimesele. Nüüdseks oleme selle ülerahvastatusega juba ära harjunud ja Pärnus kolime kokku ühte tuppa, kuna ei oska eraldi tubades enam elada, samuti otsime meiega samasse tuppa ilmselt veel roommate’tse, eeldatavalt kutte, sest muidu on liiga palju ruumi ja privaatsust.

Ma üritan nii palju kirja panna kui meenub, päris raske. Igatahes, kui siia Dave’i juurde end sisse seadsime siis mõtlesime, et see on paariks päevaks vaid ja küll me uue elukoha otsime omale. Yeah right, nüüdseks juba pm kuu aega siin elanud ja jäämegi suve lõpuni siia. Otsisin craigslistist meile õhkmadratsid ka, et Dave päris kreeka eeks ennast ei magaks siin diivanil. Muidugi sai paika pandud mõned piirid ja diilid ka. Nimelt käisime eelmise nädala teisipäeval neljakesi O’Brian’i iiripubis ja teepeal naljatasin Triinule, et meil on vedanud, et Dave’il neiut pole. Muidu ilmselt ei elakski nii kergelt siin tema kodus. Pubi oli täiesti tühi ja ei olnud väga meie masti muusika, otsustasime kolmekesi koju jalutada, Dave aga jäi sinna ühe neiuga kauemaks. Kui hakkasime end kella 1-2 ajal magama sättima, tuli Dave’ilt Christianile aga sõnum, eeet pliis otsige endale tänaseks 15 minutiga uus öömaja.. Nojah, tema kodu siiski, võtsime siis oma viis asja ja sõitsime Christiani koju Malibusse, Agoura Hills’i. Supeer ilus koht! Kahju ainult, et sinna öösel minema pidime ja veel rohkem kahju, et hommikul kell 8 juba tagasi sõitma pidime hakkama, sest mul oli vaja tööle minna. Video sellest kohast, kui hommikul Santa Monica poole tagasi sõitsime - https://www.youtube.com/watch?v=GMpaFmlC6Wo

Igatahes nüüd on meil diil selline, et maksame 100 doltsi nädalas ja saame jagada kuttidega tuba rannamajas. Esimestel päevadel, kui nautisin seda haruldast hetke, et üksi kodus sain olla. Video siis meie toast/kodust, mida me siin kõik perekondlikult jagame. Seltsis segasem?! - https://www.youtube.com/watch?v=2c_1etukrj0

See diil igatahes on iseenesest päris hea, sest kõik asjad on käe-jala juures ja ’kodus’ oleme nagunii minimaalselt, katus on pea kohal ja raha peaks ka nagu rohkem alles jääma. Paar korda oleme ka töökaaslastega välja käinud ja kui Dave’il on külalisi oodata, siis oleme ööbinud ühe töökaaslase - iiri kuti Chrisi juures, kes elab Westwoodis frat house’s. See asub tänaval, kus on järjest reas igast korbimajasid, täiesti nagu ameerika filmides. Seal Chrisi majas elab nt ligi 50 inimest, kellest 10+ on iirlased. Majast üle tee asub aga haigla, kus kuuldavasti heitis hinge Michael Jackson. Sinna ilmselt satume veel suve jooksul, nad lubasid lahkelt seal chrashida, kui meid enda kodust viisakalt tänavale tõstetakse jälle mõnel õhtul.

Millest siis veel kirjutada.. Dave muutub juba kärsituks, ma peale tööd mainisin talle, et tahaks täna jälle Malibu poole veits longboardida (kui esimest korda sõitmas käisime siis mõtlesin, et miks ma seda alles nüüd avastan?! Sõitsime Santa Monica ranna promenaadi mööda Malibu poole, rannatee lõpuni, mis on mingi ligi 4 miili üks ots ehk siis kuskil 6-7 km vist. Siis passisime tükk aega rannas, kuna tal telefonis selline app, mis taevasse suunates näitab ära, mis täht kuskil asub ja mida tähendab – kõik tähtkujud, planeedid jne – üliii huvitav, (Jepp mõtlesin sinust siis Heelika, vähe ei meeldiks sulle see, haha)) Igatahes natukene siis ka tööst – see on vist siiani kõige stabiilsem ja kindlam koht/tegevus, mis meil siin on. Vahepeal naersime, et päris luuserid ikka pole, sest hoolimata sellest, et elukohta ei olnud, oli mul nt vähemalt 2 töökohta, lol. Peale Abercrombie sain siis veel tööle Barney’s Beanery’sse. See on üks päris popp baar/pubi, neid on siin päris palju, LA’s vist mingi 6 kohta. Pole seal kordagi ise niisama istumas käinud, aga alati on see rahvast täis, ükskõik kuna mööda oleme kõndinud, kas siis hommikul või õhtul. Ma kandideerisin suht ükskõik mis töökohale, aga sain hostessiks. Ehk siis juhatan inimesi lauda ning jutustan nendega ja pakun headparemat, kui nad järjekorras tigedaks muutuma hakkavad. Kandideerisin sinna tegelikult juba juuli alguses, aga dokumendid saime alles nüüd korda, ehk siis mul seal aega ainult kuu aega töötada, lahe..

Neljapäeval mõtlesime Triinuga end natukene hellitada, kuna me polegi siiamaani veel kahekesi väljas käinud. Alati on suuremad seltskonnad või peale tööd kuskile kiiruga minek jne. Neljapäeval siis Dave hoiatas juba lõuna ajal, et peame täna kuskil mujal ööbima. Läksime siis kahekesi välja ja küsisime Chrisi käest ka ilusti öömaja frat house’s. Alguses käisime sushit söömas ja otseloomulikult ka Yogurtlandis, mis lihtsalt on vaieldamatult parim eksisteeriv asi. Peale seda haarasime poest ühe Sangria ja kui Chris töö lõpetas, sõitsime Westwoodi. Polnudki sinna varem nagu sattunud, tundub väike aga väga lahe linnake. Kutid frat house’st nt rääkisid, et filmi ’Sex tape’ premier oli ka Westwoodis, kus võis siis kohata ka nt Cameron Diazi ja teisi, kes seal filmis näitlevad. Mhmhmhh, kohe läks see kino ka to do listi!! Järgmisel päeval sõitsime sealt edasi Beverly Hillsi, kuna tööni oli palju aega ja polnud seal nagu tükk aega juba käinud kaa. Tegime täieliku Ameerika päeva omale, hommikusöök oli meil In-N-Out burgeris, vahepeale väike jääkohv Starbucksis ja edasi Cheescake factory’sse, mis on lihtsalt täiestiiii uskumatu koht. Sõime enda maod muidugi lõhki, aga ei jõua oodata, kuni sinna tagasi. Seal on toiduvalikust lihtsalt kõike ja need söögid mida me proovisime, olid lihtsalt jumalikud!

Nii, ma olen seda postitust nüüd mitu päeva siin venitanud ja kirjutanud, ma ei hakka seda isegi üle lugema, vabandused segaduse pärast. Vast saate mingisugusegi ülevaate meie siinsest elust, panen juurde ka veel palju pilte ja mõne video. Elu on seiklus ja seda me ju siia tegema tulime! Peace, I’m out ♥

pilt tehtud meie uue kodu ees rannas, how cool is that

Vaade Pieri tillukeselt vaaterattalt

Kõik see tervislik ja hea ja odav, mida ma Eestis niiinii väga igatsema hakkan

Yogurtland - no words needed

Neiud rõõmsad Tongva pargis vaba õhtut nautimas. Jällegi hetk, kus ei oleks võinud ette ka kujutada, kus me paari päeva pärast omadega oleme

Kui tahad näha inimese tõelist palet, mine temaga reisile.. ♥

Siinsed päikeseloojangud, oh man..

Aaaand we're moving, päästja Abel oma valge kaubikuga meid jälle transportimas

See hetk, kui sõna otseses mõttes pole oma kodinatega mitte kuhugi minna

Jaaa meie uus kodu

Yuki ja Ray, meie kullakesed! Mõlemad siis adopted puppies, üks Dave'i ja teine Christiani oma :)

Üks sellistest hommikutest kui neiud laiutavad voodis, üks kutt magab toas diivanil ja teine terrassil

Dave ja Yuki, no words needed..

Meie väike valge majake rannas, paremat asukohta annab soovida

Kui Rayl osad aroomid üle pea käima hakkavad

Little adopted puppy Ray

Christian Shenouda photography - Meie tripp Malibu El Matador'i randa

need koopad olid tegelt suured ja palju rohkem laineid ja vett täis, sp ei roninud ka telefonidega sinna sisse. Seal olid igasugused mereelukad, krabid ja krabibeebid, Capten Jack Sparrowid jne. Tegelikult oli päris jube (aga ülii vinge), me läksime Triinuga kahekesi läbi kahe koopa, millede vahel oli teine rand, poisid jäid asjadega esimesse randa. Ühel hetkel hakkasid lained tõusma ja siis tuli juba vetelpääste, kes kõik turvaliselt läbi koobaste esimesse randa tagasi suunasid.

Dave'i osav panoraam

Saime Malibul parkimistrahvi, haha

Tegelikult on kõik fun ja me nõrgad neiud pole, tuleme kõigest ilusti välja!

Korbimaja Westwoodis peojärgsel hommikul. See tumba seal laua peal on kohtuniku troon, kes joomismängu käigus jagas välja karistusi suvel tehtud tegude eest