Maria travels: Каникулы в мексике

Noniiii, meie ühepäevane seiklus mehhikos. Eriti pikalt midagi tegelt kirjutada ei ole, sest minek oli suht juhuslik ette planeerimata. Pühapäeva õhtul hakkasime Kadri ja Katiga plaane pidama, et mida esmaspäeval oma vaba päevaga pihta hakata. Alguses mõtlesime minna Potato Chip Rockile ja sealt edasi Palm Springsi (kuumaveeallikad mmmm). Aga kuna meil tuli see idee liiga hilja, siis ei tundunud see enam eriti mõistlik, sest natuke varem ette planeerides saaks rendiauto tunduvalt parema pakkumisega, kui pool ööd ette teatades. Siis tuli korraks idee minna ühe kohaliku tuttavaga, kes selle plaaniga ka nõus oli. Hommikul kell 6 saatis ta aga sõnumi, et peab kahjuks oma lounge eest koosolekule minema, kus on võimalik tal ehk liquer license'i taodelda. Ma lõin siis läpaka lahti ja hakkasin ikkagi võimalikke rendiautosid otsima. Leidsime ühe koha, mis rendib vägaaa odavalt, ilma miilide piiranguta. Pakkisime asjad ja sõitsime siis Uberiga kohale. Seal aga avastasin, et mul pole juhiluba kaasas. Ma siiralt loodan, et see on Eestis, sest ei ole seda siin kuskil näinud :( Kadri siis pakkus enda krediitkaarti ja juhiluba, AGA.. Ta andis kohe oma ameerika pangakaardi, mistõttu küsiti ka ta SSN numbrit. See aga näitas, et tal on liiga lühike kohalik krediidiajalugu, mis ei luba talle autot rentida. Kuna kellelgi teisel ka juhiluba kaasas ei olnud (tarkpead taskus), siis jäi auto rentimine ära. Kuna päev oli veel noor, siis otsustasimegi sellega midagi tarka peale hakata ja läksime In-N-Out Burgerisse. Okok, tegelt sealt edasi läksime MEHHIKOSSEE. Jeee, üks linnuke jälle kirjas. Kohalikud, nii selle kui ka eelmise aasta tuttavad olid muidugi murest murtud, kui Tijuana check-ini tegime, et mis meil küll arus on, aga no see koht lihtsalt oli 'must go' listis. Ja ma usun muidugi, et see koht ongi ettearvamatu ja hirmus ja võib vägaaa halvasti lõppeda, aga ei tohi lihtsalt pimedas seal ringi hulkuda (kuigi meie vist jäime natuke liiga pimeda peale), olla ise tark ja kõik läheb hästi. Igatahes, me kohe alguses mõtlesime, et me lähme sinna lihtsalt odavat mehhiko sööke ja jooke proovima ja suveniiridele pühendame oma aja mõnel järgmisel korral, seega jagan teiega palju pilte põhiliselt söögist ja margariitadest. Aaa vahakujude muuseumis käisime ka, sest pilet oli 1,5 dollarit ja Ann arvas, et nii mõttetu meie tripp ka olla ei saa, et aind sööme ja joome, niiet läksime sisse. Hästi kulutatud piletiraha oli see, sest need vahakujud olid lihtsalt nii halvasti tehtud, et väga naljakas hakkas. Aga siin on siis pildid. See polnud kindlasti mitte esimene ja viimane Mehhiko külastus, pigem väikene soojendus. Seega, wait for it...

Nunnu Kadrikas väsis plaanide tegemisest nii ära, et jäi elutoas tuttu

Trolley liinid, Blue Line siis see, millega saab Mehhiko piiri äärde

Kutsikad everywhere

Vasakul siis see vahakujude muuseum ja paremal Tijuana kaar

See tuba oli pm kõige paremini tehtud, sest ei oldud kujutatud mingeid kuulsusi, vaid lihtsalt vana aja Mehhiko inimesi, kus kõrgklass ja kõige madalam kõrvuti.... Ja et inimesed kõik, jah?!