Käisime tsikkidega jahiga merel. Kogu lugu. Lahe oli. Sõnu pole tegelikult üldse, et kui lahe see oli. Sadamast väljusime vist umbes kella 5 ajal ja tagasi jõudsime kuskil 11 ajal. Saime ujuda, süüa ja juua kõike headparemat ning õhtul nautida imelist vaadet tuledes linnast.
Aa, meenus veel see, et mul on nüüd teien töökoht ka veel. Ann lahkub ning võtan tema töökooha üle. See on siis selline catering vm, mida peavad 2 itaallast Giuseppe ja ja Alberto. Neil on väike lahe ahi, mille panevad kastiautole sappa ja nii sõidavad ürituselt üritusele. Mina olen seal siis cashier. Neljapäeva hommikul läksin esimest korda siis Anniga tööle kaasa, et veits õppida, kuidas seal miski tõimib. Terve pitsa pistsin seal 6 tunni jooksul nahka. Head see ei tõota, et pitsakohas töötades saan pitsat süüa ja Subways võipse...Aga igatahes, nad on seal väga lahedad ja mulle juba meeldib seal töötada. Samuti ütlesid Giuseppe ja Alberto, et neile väga meeldivad eestlased ja nende visa töökus ning palusid edastada teadaande, et kel vähegi soovi USAsse elama asuda, siis neil on pakkuda piisavalt sõpru, kellega rohelise kaardi saamiseks abielluda ning samuti on neil pakkuda ka palju tööd. Vot siis,
 |
| Mu kõige kallim beib no matter what |
 |
| That love for food tho |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar